Rahvajutu väljakutse augustikuu raamat oli Juhan Jaik "Kaarnakivi" (Eesti Raamat, 255lk).
Seekord lugesin osa jutte ainult endale, aga suurema osa lastele ka. Võrumaa juttudest enamus olid minu meelest lastele sobimatud, osa hirmus vägivaldsed, osa lihtsalt igavad. Juttu "Raudmees" kuulasime Tõnu Aava esituses. Kuidagi juhtus nii, et järjehoidja oli raamatus just selle jutu kohal, plaanisin seda õhtul lastele lugeda, kuid siis märkasin sotsiaalmeedias soovitust seda hoopis kuulata. Lapsed hääletasid üksmeelselt Tõnu Aava minust paremaks lugejaks. Ja paraku pean nendega nõustuma, vanameistri vastu saada poleks kerge.
Lastele meeldis väga kaarnakivi kontseptsioon - kes ei tahaks endale pisikest abimeest tasku, mis iga töö õnnestuma paneks? Kaarnakivi omanikele elati alati jõuliselt kaasa ning õnnestumisi elati isiklikult läbi.
Jaiki juures on minu vaieldamatud lemmikud tema kirjeldused. Nt "Pärgel ja raudkepp" on selline vendade kirjeldus:"Kasvasid suureks nagu purjepuud, laulsid nagu lõokesed ja vilistasid nagu vihmakullid. Päev kadus päeva järel nagu magusad suutäied suhu.."
Või siis "Vanad sõbrad": "Mets kajas kui suur pasunakoor, otsekui oleks ilmatu kari tänavapoisse itsitanud ja teinud äsja kuuldud häält järele".
Jaik on siiani olnud üks mu lemmikutest. Ja raamat, mida ma plaanin endalegi hankida, et neid kirjeldusi ikka ja jälle üle lugeda.