Brian Selznicki raamatu "Hugo Cabriet' leiutis" (Skymarket, 533 lk) kinkis mu tütrele muusikaõpetaja mitu aastat tagasi jõuludeks. Talle meeldis see väga ja sai läbi loetud vist juba esimese päevaga. Ma olin pikalt mõelnud seda ka uurida, aga polnud siiani ette võtnud. Nüüd vaatasin sinna sisse lugemise väljakutse saatusesepa väljakutse raames. Aga see raamat mulle väljakutsesse ei sobinud, sest autor polnud õigelt maalt (ja algul ei pööranud sellele tähelepanu), läbi lugesin ta siiski.
Raamat räägib orvuks jäänud (võib isegi öelda kaks korda orvuks jäänud) poisist, kes elab raudteejaamas ning hoiab töös jaama kellasid. Töö on ta üle võtnud oma onult, kelle õpipoiss ta oli enne, kui onu teadmata kadunuks jäi. Lisaks töötab poiss automationi (ehk robotinimese) kallal, kellega alustas tööd tema isa.
Kuna poiss ei saa oma töö eest palka ning hoiab endal elu sees raudteejaamast toidu (ja robotiehitamise osade) varastamisega, siis satub ta pahandustesse. Sellegipoolest lõpeb kõik hästi - automaat saab valmis, mitmed saladused lahendatud ja uued sõbrad leitud.
Raamatu jutt on päris tore, aga parim osa raamatust on kindlasti piltide abil räägitud osad. Pildid on väga kaunilt joonistatud, aga nende mustvalge toon annab loo tooni ideaalselt edasi.
