Jennifer Ryani "Chilbury naiskoor" (Eesti Raamat, 384lk, sari Tõlkes Leitud) räägib ühe külakese naistest ajal, kui mehed lahkusid II maailmasõtta ning külla jäid enamuses naised. Muidugi muutusid naiste rollid külaelus - meeste ülesanded võeti üle. Aga lisaks kutsuti ellu täiesti tundmatu kooriliik - naiskoor. Seda selleks, et küla kirikukoor (segakoor) ei saanud meeste puudusel jätkata, kuid naised vajasid kooslaulmise tuge ja abi.
Raamat rääkis veel muidugi paljustki. Kuidas kohalikud noormehed sõtta läksid ja puhkusel käisid, aga mõned paraku ka enam ei naasnud. Kuidas kohalik neiu armub ning noormehest lapseootele jääb, samas kui noormees sõjakeerisesse kaob. Kuidas noor abielunaine valmistub rindel viibiva mehe toeta oma esimese lapse sünniks. Kuidas keskealine abielunaine valmistub oma neljanda lapse sünniks. Kuidas need lapsed sünnivad ja millised ülesanded neile juba sünnijärgselt pannakse - olla poiss, kes perekonna varanduse pärandiliini kindlustaks. Kuidas noorte neidude unistused iseseisvuda, päev-päevalt üha rohkem täituvad ja tegevused, milles enne sõda ei julgenud unistadagi, muutuvad lubatuks ja siis ka normaalsuseks.
Raamat jättis ilmselt seetõttu usutavama mulje, et oli kirjutatud kirjades ning päeviku-sissekannetes. Kõige huvitavam kogu raamatu juures oli IIms taust ja pilk igapäevellu just selles kontekstis.