J.K. Rowlingi "Harry Potter ja Fööniksi ordu" (Varrak, 855lk) on sarja 5. raamat ja kõige paksem kolakas. Minu jaoks muutis raamatu lugemise tüütuks ainult professor Umbridge, tema pime rumalus ja pidev kohalolek. Lihtsalt valusalt tüütu oli seda vahepeal lugeda. Filmis oli see veel tüütum, ses mõttes oli raamat parem. Aga no lihtsalt .. kui loll ja vastik võib üks inimene olla?
Raamatust paistab seekord eriti hoolega ajakirjanduse mõjuvõim ja see, kuidas avaliku arvamuse hoidmine avalikkusele esitatud sõnumite abil, on väga lihtne. Aga kui kuidagi õnnestub läbi pressida tõene sõnum, siis see siiski jõuab paljudeni. Kuigi raamatud muidugi jõudis see kuidagi eriti optimistlikult edasi.
Selle raamatu kohustuslik lõpuvõitlus oli kuidagi... ebaõnnestunud minu meelest. Just sellepärast, et võitlusvajadus oli kahtlane. Hermione teadis ju tegelt, et tõenäoliselt pole võitlemiseks vajadust ja Harry eksib. Aga selle asemel, et mõistuse häält kuulda võtta... Ah mis siis ikka. Natuke kunstlik ikkagi see, kuidas raamatusari oma lõpplahenduse suunas end sätib... Põnev on muidugi endiselt.