Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse raamat pidi seekord rääkima inimesest, kes on saavutanud edu oma teadmiste ja tarkusega.
Montessori õpetus... kes poleks sellest kuulnud. Ma olin natuke. Lootsin Laura Baldini raamatust "Uue aja õpetaja: Maria Montessori" (Tänapäev, 340lk) leida enamvähem täpset ülevaadet sellest, mille prl Montessori välja töötas ja kuidas ta selle välja töötas. Aga seda ma ei leidnud. Leidsin hoopis tema eluloo, kusjuures keskenduti hoopiski naisõigusluse aspektile, mitte tema pedagoogikale.
Raamat algab kirjeldusega, kuidas noor Maria ülikoolis arstiõpingutel anatoomia praktikumides üksi pimedas laibakumis istub ja seal haisvaid kehaosasid tükeldab, et meestega võrdselt asjad selgeks saada. Hoidku küll, kui õrnad meeshinged peaks seda pealt nägema! Seepärast muidugi saab ta alustada alles õhtul kui õrnad meeshinged on laibakumi igasuguseid laipadest tilkunud kehavedelikke ja lõikumise jäänuseid täis lagastanud ja ise koju õhtusöögile kiirustanud. Samuti kiirustab minema professor, kohe kui on Mariale töö kätte näidanud.
Maria liitub naisõiguslastega kui nende vapiloom - naine, kes on mehega võrdne. Eriti jumaldavad naised teada siis, kui ta on ülikooli lõpetamise järel meditsiinidoktoriks saanud.
Samas alustab Maria ühe professori väikese abiga tööd hullumajas. Selleks, et märgata, et hullumajas viibivatest lastest suur osa pole vaimse mahajäämusega mitte seepärast, et nende aju oleks füüsiliselt kahjustatud, vaid seda on kahjustanud erinevad traumad. Montessori pedagoogika alustala, et esiteks tuleb jälgida seda, mis last huvitab ning siis soodustada tal sellega tegelemist, sündiski ilmselt siis, kui Maria märkas, et hullumaja lastetoa lapsed tegelikult tahavad midagi teha, uurida, katsuda. Leivakuulide meisterdamine oli nende ainus lõbu ja selle asemel, et see ära keelata, hakkas Maria neile välja töötama kenasid mänguasju, millega oleks sama tore tegutseda ja end arendada. Ja selliselt alustades saavutas ta edu - mitmed "hullud" õppisid mitte ainult ühiskonna reeglite järgi toimima, vaid ka lugema, kirjutama ja arvutama. Natuke lahkust, tähelepanu ja õiged mänguasjad ...
Paralleelselt Maria looga on raamatus ka Luigi lugu. Muidugi on algusest peale aru saada, et see peab kokku puutuma Maria looga ja midagi tähendama. Nii ka sünnib. Luigi on raamatus Maria kõige edukam õpilane.
Raamat räägib ka Maria isiklikust tragöödiast. Saanud arstiks, teab Maria, et selleks, et enda valitud alal töötada, ei tohi ta kunagi abielluda. Ning lapsi tol ajal muidugi abiellumata saada oli põlastusväärne. Paraku Maria suurest armastusest kaastöötaja dr Montesanoga sünnib ootamatult uus elu ning Maria saab endale poja. Maria teeb raske valiku, otsustab jätkata oma tööga. Dr. Montesano ei ole nõus jätkama Mariaga salasuhet ja nende ühist last peitma. Kui Maria keeldub abielust, siis paigutab ta nende ühise lapse põlluharijate perre hooldusele ja laseb lapse sünnitunnistusele kanda enda nime. Mariat seal pole.
Sellel kohal raamat lõppes. Kahjuks. Sest tegelikult huvitas mind ju see, mis sai edasi! Raamatus mainitakse kiirelt, et Maria sai inspiratsiooni töötada välja uus pedagoogika normaalse intellektiga lastele. Ja ta ju lõi Roomas neile kooli. Ja ta sai oma poja teismeeas uuesti enda juurde. Aga kuidas see kõik sündis... see jäi raamatust puudu.
Raamat oli minu jaoks kirjutatud natuke ... tühjalt. Mõõtmeid oli nagu vähe, kõik oli kuidagi lame. Aga huvitav oli sellegipoolest.