M. C. Beatoni nö surma-seeriat (või Hamish Macbethi seeriat) olen ma lugenud aastaid, kui miskit on kätte sattunud. Seekord sattus kätte "Politseiniku surm" (Tänapäev, 256lk).
Päris tore oli üle pika aja jälle Šotimaale sattuda, mägise ranniku ja rabanõmmed üle vaadata. Viimasel ajal on paljud raamatud tekitanud isu ise see koht üle vaadata, aga Macbethi politseijaoskonna suhtes tundsin seda juba varem, seega pole tegemist lockdowni mõjudega.
Raamat oli muidugi üsna etteaimatava sisuga. Kohe kui Hamishi vaenlane Blair talle ühe õnnetu politseiniku sappa saatis, sain aru, kes on see, kes mõrvatud saab. Imelik on see, et ma aru ei saanud, kes mõrvar on, sest ta lausa torgati mulle nina alla. Aga no minust palju targem politseinik ju ka ei saanud pikalt aru, kes mõrva sooritas, seega pole mõtet end materdada :)
Huvitav võte oli raamatus see, et uuritava mõrvaga samal perioodil toimus veel teine kuritegu ja need teod ei olnud omavahel seotud. Algusest peale ei tundunud need kuidagi seotud olevat, kuigi raamatus uurijad seda arvasid. Aga lõpuks said kõik lahendatud.
Erinev tüüpilisest oli selle raamatu juures laipade rohkus. Pärast esimest - politseinikku - ja rabasse maetud ohverid, tekkis laipu veel ja veel ja veel. Aga ju siis autor arvas, et peab seekord rohkem panustama põnevusse.
Raamat lõpeb traditsiooniliselt sellega, et Hamishi väike politseijaoskond Lockdubhis tahetakse kinni panna. Ja traditsiooniliselt ... päästab Hamish oma töökoha.