Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang"

 J. K. Rowlingi Potteri-sarja kolmas osa "Harry Potter ja Azkabani vang"  sai loetud nagu lipsti, sest kippus üsna põnevaks. Erinevalt teistest osadest polnud siin väliselt niivõrd keerulisi seiklusi kui eelmistel aastatel. Lendluudpall, Siganurmes käimine, Hagridi kohtuprotsess ja lossi valvavad dementorid olid küll põnevad, aga lõpuseiklus, mis seni igas raamatus olnud, oli siin pigem psühholoogiliselt raske, mitte niivõrd mega eneseületus. 

Raamatu peamine sisu - Sirius Black on põgenenud võlurite vanglast Azkabanist, kust põgenemist peetakse võimatuks. Võlumaailm usub, et ta soovib liituda lord Woldemortiga ja hakata musti jõude kasutades jälle kord maailma hirmuvalitsuse all hoidma. Märgid näitavad, et ta sihib peamiselt Harry Potterit. Ja Võlukunsti ministeeriumil ja õpetajaskonnal on käed-jalad tööd täis, et teda kaitsta. Harryl endal on aga peamiseks sooviks normaalset koolipoisi elu elada, lendluudpalli mängida ja otsida omapäi infot Blacki kohta.

Huvitav oli see, et iga kord, kui raamatusse toodi sisse uus maagiline ese või tegevus (nt ajakeeraja, patronuse loitus õppimine), siis läheb lõpus seda teadmist tarvis. Kuna raamatu sisu oli mulle tuttav, siis oli põnev jälgida, et "ahhaa, seda kasutatakse pärast seal" jne. Mäletan, et juba esimest korda lugedes sain kohe aru, et Hermione saab kõikides oma tundides käia ilmselt sellepärast, et ta kuidagi ajaga manipuleerib. Aga teisel korral oli kohe selge, kus sellele vihjati ja mõneti häiris, et sõbrad Harry-Ron sellest midagi aru ei tundunud saavat.

Minu meelest see, et raamat detailselt kirjeldab koolielu tavalisel aastal on väga hea baas järgmise osa jaoks. Sest siis ju alles mölluks läheb ja normaalsest kooliaastast pole eriti midagi järel.








Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang"

 J. K. Rowlingi Potteri-sarja kolmas osa "Harry Potter ja Azkabani vang"  sai loetud nagu lipsti, sest kippus üsna põnevaks. Erine...