Lehte Hainsalu "Luulepuhkusel" (Eesti Raamat, 200lk) oli mul miskipärast ükspäev selle kiiktooli kõrval põrandal, kui ma õhtul lastele raamatut ette lugesin. Kuna mul endal polnud ükski raamat tol hetkel pooleli, siis ma võtsin seda kui märki.
Raamatu esimene osa on "Abielupuhkus", jutt sellest, kuidas noor abielunaine annab lapsed ämmale ning läheb mööda Eestimaad tuuritama ja oma noorepõlve sõbrannasid külastama. Väikestviisi meeleheitel koduperenaised on see jutt. Ei ole just eriti sobiv värsekele lesele lugemiseks, aga mis Sa teed, kui ta niimoodi ette sattus. Oleks pidanud teist paar aastat tagasi lugema. Raamatus on räägitud teemadest, millest korralike abielunaiste kontekstis ei räägita - abielurikkumine, lapse saamine väljaspool abielu ja abielumehega, lapse saamine kesistes oludes, laste kasvatamine mehe toeta ja tunnistades, et oled emana ülekoormatud. Noor naine igatahes naaseb koju uue perspektiivitundega või nii mulle tundub.
Ülejäänud jutud selles raamatus on paraku see kuukesega, mis tegelikult raamatu lugemisest mööda on läinud, juba peaaeg peast lennanud. Seal oli jutt väikesest Pillest, milles olid üsna täpselt edasi antud väikelapse kasvatamise võlud ja valud. Need hetked päevas, kui vaatad heldimusega oma mudilast vahelduvad rutiini tüütava üksluisusega ning rutiin omakorda väiksemate ja suuremata äparduste-õnnetustega.
Jutt kolmest laisast pojast ja nende käbedast eidest, kel oli vaevalt mahti ära surra, oli mõnes kohas nii naljakas ja siis jälle nii nukker.
Viimane lugu "Minu kallis Hiie". Selle juures ma ei jõudnudki aru saada, mis on õige ja mis vale. Vist ta sellepärast oligi kirja pandud, et ka autor ise ei tea seda. Või siis teab, aga ei ütle. Huvitav see ilmaelu.