J. K Rowlingi "Harry Potter ja surma vägised" (Varrak, 640lk) sai loetud ja selle aasta eesmärk - Potteri-seeria läbi lugeda - on sellega täidetud. Natuke tühi tunne on, et enam polegi nö automaatset järgmist öökapiraamatut riiulis ootamas. Aga muidugi ka hea tunne, et tehtud.
Raamatu esimene ots oli minu jaoks kõige huvitavam - kirjeldus sellest, kuidas pered sõjaolukorrast hoolimata oma igapäevaeluga pidid hakkama saama. Pulmad Weasleyde juures. Hetk toredust, enne kui raamat päriselt peale hakkas.
Raamatu põhisisu oli muidugi filmidest juba teada. Aga tore oli lugeda just seikluste nö vahekohti. Sest film jättis mulle pigem mulje sellest, kuidas hüpati ühelt seikluselt teisele, vahekohtadest sain halvemini aru.
No mis mulle veel veidi meelehärmi valmistas, oli raamatu lõpp. Mitte see 19a hiljem toimud stseen, aga just lahingu lõppakord. Oleks tahtnud nii väga lugeda, mis sai edasi. Kuidas Sigatüügas uuesti korda tehti ja mismoodi inimeste elud edasi läksid. Aga - midagi peab ilmselt kujutlusvõime hooleks ka jääma.