Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (Eesti Raamat, 527lk) hakkasin lugema oma lastele juba eelmise suve algul. Aga ... suvel olid lapsed sageli siin ja seal ning loobusin lugemisest, sest pikad vahed, mil ise õhtujuttu lugesin (mitte vanaema või isa teist raamatut), pani poole juttu juba unustama. Aga nüüd kevadel, mis jõuludeks saadud raamatute kuhi ja need raamatud, mis nende raamatute tõttu meenusid, said loetud, sai see uuesti kätte võetud.
Mul oli raamatust meeles, et mulle see eriti ei meeldinud. Meeldisid mõned kohad. Näiteks see, kui linn maa peale tõusis ja Nils seal käis, aga linna needust ei murdnud. Mäletan, et lapsepõlves jäi mulle arusaamatuks see lindude rände temaatika. Et jutt algas Lõuna-Rootsist, liikus Lapimaale ja sügisel koos koorunud hanepoegadega tagasi Lõuna-Rootsi suunas ja veelgi kaugemale lõunasse. Lapimaal oli liiga vähe juttu pesapunumisest jms. Mul oli midagi meeles Nilsi Skansenis vangis istumisest, aga üsna vähe ja segaselt. Mul polnud üldse meeles armas vahepala sellest, kuidas raamatu autor Nilsiga kohtus.
Huvitav on see, et mu lastele meeldis see raamat väga. Või vähemalt ei küsitud kordagi, et "loeme parem seda teist" vms. Kui raamat läbi sai, siis järgmisel õhtul nõuti jälle Nilsi. Minule omal ajal see eriti ei meeldinud. Sain aru ka, miks nii. Seda geograafiõpikut oleks pidanud lugema nii, et Rootsi kaart oleks samal ajal kõrval. Paraku ma oma lastele lugesin seda ka valesti - ilma kaardita - nagu ka mulle seda on loetu.
Seekord sai aru, et sarnase raamat peaks tegelikult kirjutama iga maa kohta. Nii kaunis austusavaldus autorilt oma sünnimaale. Seekord oli raamat minu jaoks tugevam tervik, eriti kuna Rootsi geograafiast on vahepeal rohkem aimu tekkinud ja mitmed paigad endal läbi käidud. Nii tore, kui saaks ka Eesti geograafiat õppida nii, et lendad kogu maa läbi hane või hoopis suitsupääsukese seljas. Või siis vähemalt loed kellestki, kes on seda teinud.