Raamatukogude aasta väljakutse teemaks veebruaris oli vaadata raamatukogus näitust ja sellest inspireerituna valida teemasse raamat. No ja mul ei vedanud sellega mitte üks raas. Tammelinna harukogus, kus ma peamiselt käin, ilustses seina peal Arkadi ja Boriss Strugatski raamatute näitus. Sain kohe aru, et nüüd on natuke hapu - ulmekirjandus pole minu teema. Aga väljakutse on väljakutse.
Valisin endale lugemiseks Arkadi ja Boriss Strugatski "Väikemees" (Fantaasia, 160lk).
Raamatu juures oli päris mitu aspekti, mille tõttu see raamat oleks tavakorras jäänud minust lugemata. Esiteks on tegu vene kirjandusega, st raamatutegelaste nimed on venepärased. Mul on selline patoloogia, et mul on hästi raske jälgida venekeelseid nimesid tekstis. Lõpuks on segamini, et kes ütles mida ja kes käis kus ja tegi mida. Teiseks - ulme. No pole üldse minu teema. Eriti mingi kosmoses rändamine või õudukad.
Raamatus jõuavad kosmoseuurijad planeedile, kuhu on üks uurimislaev juba jõudnud. Leitakse uurimislaev ja selle pardal 2 surnukeha. Samas toimuks planeedil nagu midagi kahtlast ja pikapeale leitakse ka väikemees - uurijatele sündinud laps, kes laeva hukkudes oli vaid 1a vanune. Kuidas ta üles kasvas? Ma ei saanudki lõpuni aru. Pole kindel, et ka autorid aru said.