Mariana Leky "Mida siit näha võib" (Varrak, 264lk) on mu Lugemise väljakutse grupi Raamatukogude aasta väljakutse raamat.
Seekord pidi raamatu valima vestluses raamatukoguhoidjaga. Mul läks sellega natuke nadisti, sest ma ei jõudnud kuidagi raamatukokku. Lõpuks lahendasin asja nii, et helistasin oma kõige lemmikumale raamatukoguhoidjale ja küsisin tema soovitust. Seejärel otsisin raamatu kataloogist üles, helistasin oma kodule lähimasse raamatukokku ning palusin raamatu oma pojaga mulle koju saata. Mu lapsed lippavad raamatukogu vahet pea igapäevaselt nii raamatuid laenutama kui ka arvutimänge mängima, seega üks oli parajasti just seal käepärast.
Nii see raamat minuni jõudis.
Raamatu sisu on tegelikult üsna kahvatuke. Ei midagi eriti uut, inimesed elavad oma väikest ja suures plaanis tavapärast elu, tunnevad on suuri, aga tavapäraseid tundeid. Elavad ja rõõmustavad, surevad ja kurvastavad, otsivad ja leiavad, ootavad ja lõpetavad ootamise erinevat moodi.
Aga see kuidas raamat on kirja pandud. Ohh, see on midagi, mis oleks nagu just mulle kirjutatud.
lk 45
Elsbeth oli väike ja paks, nii paks, et autot juhtides pani ta endale vaibatüki kõhule, et rool kõhtu ei hõõruks. Elsbethi keha oli loodud pidevaks edasi-tagasi sõelumiseks. Tema kleidi kaenlaalustesse ja seljale, kus olid sama suured lilled nagu elutoa tapeedil ja mis oli sama tihedalt vastu Elsbethi keha nagu tapeet seinal, ilmusid tumedad laigud.
lk 46
Marliesi tädi oli endale ise otsa peale teinud, üheksakümne kahe aastaselt oli ta end köögis üles poonud, mida Marlies ei mõistnud, sest ta leidis, et üheksakümne kaheselt ei tasu poomine end enam kuigivõrd ära.
lk 67
"Aga siin on nii ilus," ütlesin ma lõpuks, "me elame keset vägevat rohelise, sinise ja kuldse sümfooniat."
lk 80
..., sest naine oli talle öelnud, et tema poeg ei ole rangelt võttes tema poeg, ja see kaua kinni nööritud tõde levitas kohutavat lehka ja tegi suurt lärmi.
lk 85
Alaska [koer] oli kobakas ja pulstis ja hiigelsuur ja hall, ja ta lehkas nagu üks mitte ealse tuulutatud tõde.
lk 126
"Just," ütles Selma, "see võiks ju olla keegi lähemalt. Ma tahan lihtsalt öelda, et sa peaks arvestama ka võimalusega, et võib-olla ei tule sellest midagi välja."
"Sellest tuleb midagi välja," ütlesin ma, "võid selles kindel olla," ja neljateistkümne päeva pärast saabus kiri.
lk 213
"Keegi ei saa endale seiklusi, milleks ta on loodud, alati ise välja valida," ütlesin ma.
lk 227
"Aitäh, et sa tood mulle lõpus nii palju algusi," sositas ta, "ja aitäh, et sa seda mulle terve elu jooksul ei öelnud. Me ei oleks ehk muidu saanud seda koos veeta. Kujuta seda korraks ette."
lk 238
... sest matustel haarame jälle täiesti iseenesestmõistetavalt kinni nende käest, kes on meid kaua aega armastanud, ja et nad seda enam ei tee, on matuse kestel kõrvalise tähtsusega.
lk 239
Et keegi, kes on kedagi pikka aega armastanud, seda nüüd enam ei tee, see on kõrvalise tähtsusega ilmselt ainult lahtise haua ääres.
lk 240
... kui me ei püüa midagi eristada kõigest muust, mis meid ümbritseb, siis ei saa see miski ka kuhugi kaduda. Sest me ei erista seda. Kuna me ei erista seda kõigest muust, siis on see alati kohal,"...
lk 243 (pärast Selma matuseid)
"Ta jättis mu rahule," ütles Marlies, ja tema hääl murdus korraks, ta köhatas, "Selma oli kõigist teist ainus, kes mu alati rahule jättis."
"Seda teeb ta ka edaspidi," ütlesin ma.
lk 253
Lõpuks ometi oli nii vaikne, et Frederik arvas kuulvat magamistoas tiksumas Selma reisiäratuskella, reisiäratuskella, mis polnud iial reisil käinud ja mis võib-olla sellepärast nii valjult tiksus, et juhtida tähelepanu oma raiskuläinud elule.