Agatha Christie "Ja ei jäänud teda ka" (Varrak, 224lk) lugesin sellepärast läbi, et osaleda raamatukogude aasta 2022 väljakutses. Kunagi lugesin palju mõrvade lahendamise lugusid ja nende lugude mõistatuse pool ja peamurdmine meeldib mulle väga. Laipade tekke pool mitte nii väga. Paraku selles raamatus ei saanud üle ega ümber laipade tekkest, see oli juba üsna alguses selge.
Liigne laipade kogus oli see, miks raamat mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Aga mõistatus oli hea ja ... paraku ei arvanud ma seda ära. Oli küll paar kohta, kus kirjanik üritas tähelepanu eemale juhtida, aga mina mõtlesin "hmm, aga tema ju ka?" Aga lasin end siiski kirjanikul eksitada.
Kui õudusaspekti oleks vähem olnud, oleks rohkem meeldinud. Aga samas poleks seda raamatut saanud õudusaspektita kirjutada. Seega .. ma ei teagi. Oli siiski päras tore jutt.
Sisust:
10 inimest meelitatakse saarele erinevate ettekäänetega. Tähelepanek, millele juba algul tähelepanu ei pööranud. Enamus kutseid oli kirjutatud U.N.O nime all, aga sellele, kes mõrvariks osutus oli saadetud kiri teise isiku poolt. Huvitav, et politsei ei uurinud sellelt isikult (kes oli reaalne, erinevalt U.N.O-st), et mis värk.
10 inimesele mängitakse ette mõrvasüüdistused plaadilt. Ja selle peale hakkavad inimesed ükshaaval surema. Mürgitamised, kaljult alla lükkamised ja ka krõbedamad/selgemad mõrvad. Kuni jääb järgi vaid 1.