Vladimir Levi "Kunst olla ise" (Loomingu Raamatukogu , 1983 41-43).
Väljakutse raames valisin lugemiseks 70ndate lõpus kirjutatud eneseabiraamatu. Kui põnev!
Raamatu sisu üllatas. Raamatu peamine eesmärk oli õpetatada asja, mida autor nimetas autotreeninguks. Minu meelest oli see põhimõtteliselt mediteerimine, mida seal õpetati, aga ma polnudki varem nii põhjalikku ja süstemaatilist käsitlust sellest näinud - maailmas tõesti polegi midagi uut. Hingamisharjutused, enese jälgimine, keskendumise harjutamine jne.
Kõige rohkem meeldis mulle lk 133 "Rõõmustamise kunst". (allpool lühendatud kokkuvõte)
Rõõm väikeste asjade üle, rõõm kõige üle, elurõõm - see algne püha kunst omandatakse lapsepõlves. ... Kuhu ta pärast kaob?
Kas ei võta me ise endalt rõõmusid ära - oma rõõmukartusega, oma rõõmuandetusega, oma oskamatu suhtumisega sellesse? Kas ei võõrdu me iseenda tahtel rõõmustamast mingi arusaamatu kangekaelsuse või lihtlabase inertsi tõttu?
Olen veendunud, et tõeline täiskasvanuks saamine ainult suurendab võimalikku rõõmude hulka, avab meile aina uued rõõmude ruumid. Olen kindel ka selles, et enamik inimesi jätab normaalse rõõmustamine järele ainult sellepärast, et nad peavad seda sobimatuks. Ja üsna sageli ka sellepärast, et nad sunnivad ennast rõõmustama.
... olge tähelepanelikud oma rõõmude vastu, kasvatage neid nagu hoolikas aednik ja ärge põlake midagi, mitte kõige vähematki rohuliblet.
Pole mõtet ennast rõõmustama sundida - vägivald ajab habrast seesmist mehhanismi ainult ummikusse ja purustab seda, otse vastupidi, raudse pendliseaduse järgi on vaja rõõmu tundmise võimaluse juurde tagasipöördumiseks vahepeal kannatada. Ei, "paradiislik" vägivald on võimatu. Aga on võimalik lasta endale rõõme sisse, lubada neil õitsele puhkeda.