Delia Owens "Kus laulavad langustid" (Rahva Raamat, 392lk).
See raamat oli mulle siit ja sealt silma jäänud, aga ma väga ei süvenenud ja jättis külmaks. Siis oli kord töökaaslastega raamatust juttu ja tekkis kerge huvi. Otsustasin oma eelarvamuse, et "kui kõigile meeldib, siis on liiga tavaline ja mulle ei meeldi" kõrvale panna ja raamatu ikkagi kätte võtta.
Raamatu algusots oli minu jaoks natuke tüütu. Või siis lihtsalt liiga raske ja kurb, et oleksin nautinud. Aga mida edasi ja mida lootusrikkamaks tegevustik muutus, seda põnevam see minu jaoks oli. Kõik ju tahavad näha kuidas underdog õnnestub.
Lisaks lummav maastik, mis loob omamoodi teise maailma. See mööda vett paadiga kihutamine ja elu randadel tundus väga vaba ja mõnus ja romatiline. Ilmselt lugedes on see rohkem nii, sest igasugu praktilised probleemid nagu katki läinud paadimootor või otsa saanud bensiin või ootamatu vihm või veepritsmetest märjaks kastetud riided läbi raamatulehtede ju minuni ei jõua.
Pole mu lemmikraamat, aga kahtlemata positiivne üllatus.