Fitzgerald "Suur Gatsby"

 F. Scott Fitzgeraldi "Suur Gatsby" (Rahva Raamat, 192lk) on olnud vist kohustuslik kirjandus juba päris pikalt, aga minu kooliajal vähemalt minule seda kohustuslikus korras lugeda ei antud. Seega kui nüüd omal laps gümnaasiumis seda luges, mõtlesin, et vaataks ka korraks sisse.

 Peab tunnistama, et ei sattunud vist lugemiseks õige aeg. Raamatust umbes kolmveerand oli meeletult igav. Sain lugedeski aru küll, et sätiti seal lõpus olevaks suureks pauguks, aga ikka oli meeletult igav ja lugemisega läks väga kaua. 

Lõpp üllatase eelkõige seepärast, et olin esimese otsa raamatust suutnud selleks ajaks ära unustada, kui lõpuni jõudsin. Eriti igavad kohad. 

Millest raamat kõneles. Tegelikult olid seal mõned huvitavad tegelased küll. Peategelane, Gatsby, oli ühiskonnaklassi vahetanud mees. Huvitaval kombel oli tal see klassivahetus kulgenud nii, et vanasse klassi ja sotsiaalsesse ringkonda ta enam ei sobinud, uude ei suutnud end ka korralikult sisse sulatada. Mõnikord tundub, et klassivahetus õnnestub inimestel nii, et nad suudavad vana klassiga sidemed säilitada ja uuega uued luua. Aga mitte siin. 

Teiseks oli raamatus tegelane nimega Daisy, selle karakter esmapilgul oli üsnagi tülgastav. Veidi mõtlesin sellele teemal pikemalt, siis tundus mulle, et Daisy oli tegelikult selle perioodi naiste paratamatus - erinevate meeste lükata-tõugata. Iseseisva naisena hakkamasaamine oli niivõrd keeruline, ka põlatud, seega sai naine käiagi meestel käest kätte - isalt, abikaasale ja kui abikaasaga edasi minna ei saanud, siis temast lahti saada muidugi ka ei saanud. Eks ta muidugi oli nõrgavõitu iseloomuga, aga praegugi on lähisuhtevägivald probleem ja vägivaldsest suhtest naistel keeruline lahkuda, seega Daisyle tema käitumist pahaks panna pole just kerge.

 

Kätlin Kaldmaa "Minu külas..."

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" (Hunt, 48lk) on raamat, kus kirjanik kirjeldab oma kogemusi kahes erinevas külas. Kreekas, kus kogu aeg tundub olevat soe, päev vaheldub ööga ja Islandil, kus suur osa aastast on pimeda pausivõtmise aeg ja suur osa aastast polaarpäevaselt valge. Külaelu lihtsus, aeglus, võimalus süveneda enda tegemistesse ja mitte joosta kaasas väliste stiimulitega, ilmselt on selle raamatu kõige paeluvam osa minu jaoks. Olgu see küla siis siin või seal. 

Mõnus lugemine oli. 

Logde akadeemiline triloogia

David Lodge romaane "Ühest kohast teise" (Varrak, 256lk), "Väike maailm" (Varrak, 375lk) ja "Väärt töö" (Varrak, 389lk) lugesin Lodgele pühendatud geopeituse aarde lahendamiseks. Esiteks tegi aarde peitja kurja nalja ja pani raamatute nimed kirja sellises järjekorras, et esimesena haarasin ma triloogia teise raamatu. Lisaks sellele polnud esimesena loetud raamatus ühtki vastust küsimusetele, mis mõistatuse lahendamiseks oleks vaja olnud. Kolmandaks oli kogu see raamat ülimalt imelik, keeruline jälgida ja kui ma oleks selle ise lugemiseks valinud, oleks see kindlasti pooleli jäänud.

Triloogia esimene raamat meeldis mulle kõige rohkem. Täitsa vahva jutt, kus tundus, et eesmärgiks on USA ja UK ülikoolide süsteeme võrrelda, peamiselt neisse süsteemidesse suunatud rahavoogude toekust. Kõige huvitavam kuigi samas ka üliveider oli sellest isiklik osa - töökohavahetust teinud ülikooli akadeemilised töötajad, tegid samal ajal ka abikaasade vahetust. Kusjuures tundub, et mõlema vahetuse juhtiv pool oli USA kaasa. 

Teine raamat oli täis virr-varri - konverents konverentsi otsa, tegevusliinid vaheldusid kiiresti ja neid oli nii palju, et ma ei jaksanud neil järge pidada. Peamiselt tundus, et rõhutada sooviti seda, kuidas akadeemilised konverentsid on peamiselt seksuaalelu vürtsitamise paigad.

Kolmas raamat oli taaskord selgem. Kaks peamist tegevusliini, mis omavahel kokku said. Huvitavad tööstuse ja akadeemilise asutuse erinevused ja sarnasused. Suhteid oli ka, aga mitte nii ülepaisutatud hulgal. 

Mõtlen vaikselt kas oleks mõistlik see triloogia kunagi üle lugeda, võibolla jääks silma detaile, mis loo minu jaoks kokku sõlmiks. Aga hetkel seda teha ei taha.

Kolk - luulekogud

Jüri Kolki luulekogud "Hele täht" ja "Igapidi üks õnn ja rõõm", andis mulle mu raamatukoguhoidjast sõber Kaja. 

Luuletused sisaldavad suures osas paroodiaid tuntud lauludele või luuletustele. Enamus olid päris toredad. Mõned võibolla ka sellised, mille originaali ma ei teadnud ja seetõttu ära ei tundnud. Kuigi Kaja jättis mulle raamatu vahele hea hulga vihjeid ka. Teine tundub olevat natuke sügavamalt autori enda suhtumise ja meelsuse väljendamine. Mulle täitsa meeldisid, isegi need, millega ma päris nõus pole. 

jaanipäeval kõrgeks kasva sotsiaalne surve
peab otsima sõnajalaõit, jooma ja linalakk neidu küttima
ütle kas ma vanni minna tohin
või pean lõkke ääres kükkima

Lugesin neid õhukesi luulekogusid kaua. Paar luuletust iga paari päeva tagant. Vahel ka mõne pikema jupi. Jätkus nii kauemaks, aga algusots on juba ununenud. Saaks uue ringi teha.

Kaldmaa "Väike terav nuga"

Kätlin Kaldmaa raamatu "Väike terav nuga" (Tuum, 206lk) haarasin raamatukogus riiulilt, sest mul oli raamatukoguhoidjaga vaja juttu teha. Aga ta tundus kuidagi pahur. Mul on harva õnne kui ma raamatukogus lihtsalt riiulilt midagi haaran, seega ootused eriti kõrged ei olnud. Peamiselt meeldis mulle selle raamatu formaat - mõnus väikemõõduline käeshoidmise ja käekotti panemise raamat. Igatahes lugema hakatas olid ootused madalad.

Kui ma olin esimese novelli läbi lugenud, olin meeldivalt üllatunud. Lugu meeldis mulle väga. Tundus selline mõnus hea tuju lugu. Kui ma sellele teise loo lugemise järel - mis selgelt polnud hea tuju lugu - tagasi mõtlesin, märkasin oma suureks ehmatuseks, et mulle jõudis loo mõte alles tagantjärgi kohale. Minu ootused raamatule tõusid selle peale muidugi märgatavalt. Ja ma ei pidanud pettuma.

Mul on raske otsustada, kas mu lemmik on raamatu nimilugu või siiski esimene lugu. Loen harva ilukirjandust mitu korda, aga need lood kavatsen enne raamatu tagastamise kindlasti üle lugemda.

 

Butler "Kindred"

 Vahel tuleb nagu iseenesest kuskil vastu mõni nimekiri raamatutest, mida kindlasti peaks elu jooksul lugema. Jaanuaris leidsin ühe, mis pakkus välja 12 raamatut, mida aasta jooksul lugeda, igaks kuuks üks. Tundub, et mul võib õnnestuda sel aastal ehk neist 3 läbi lugeda - sest jaanuari raamatu lõpetasin. Selleks oli Octavia E. Butleri "Kindred" (Headline, 295lk). 

Raamat räägib mustanahalisest naisest nimega Dana, kes on 1976a abielus valgenahalise mehega. Aga äkitselt juhtub, et Dana reisi ajas tagasi aastasse 1815, kus tal oli vaja päästa Rufus, valge istanduseomaniku poeg, uppumissurmast. 

Minu jaoks raamatu peamine lugu - valgest poisist, kellel küll tundus olevat süda sees, aga kes oli ikkagi oma aja mees ja vabana sündinud mustanahalisest naisest, kellest sai äkitselt ori. Just see ajas tagasi hüppamine ja orjana elamine pärast vabana elamise kogemust, oli raamatu peamine sõnum minu jaoks. 

Lugedes raamatuid orjade elust, tundub nii lihtne öelda "see oli selline aeg". Aga ei olnud ju! Aeg on alati ühtemoodi aeg ja kannatused on ühtemoodi kannatused.

Raud "Keedetud hirvede aeg"

 Piret Raua "Keedetud hirvede aeg" (Tänapäev, 301lk) olin lugemiseks raamatukogus järjekorda pannud nii kaua aega tagasi, et olin selle fakti täiesti unustanud. Kord oma järjekorras olevate raamatute nimistule kogemata klõpsates märkasin seda, aga meenutada ei suutnud, kuidas ta mulle sinna sattus. Aga usaldasin mineviku ennast ja kui järjekord kätte jõudis, hakkasin õhinaga lugema.

 Nii tore on lugeda hästi kirjutatud raamatut, kus sõnad annavad edasi mitte ainult mõtteid, vaid ka inimeste olemust ja tundeid. Maagilise realismi elemendid, rõhutasid veelgi enam tegelaste hinges toimuvat ja mulle mõjusid seega positiivsena, kuigi igasuguses ulme elemendid pole üldjuhul minu maitse.

 Raamat lõppes minu jaoks ootamatute pööretega ja jäi kuidagi natuke poolikuks, ilma lõpplahenduseta. Aga eks elu ongi vahel selline.

 

Christie "Magav mõrv"

Viimaste jõulude ja uue aasta vahelisel leidsin Saue Raamatukuubikust selle vahva raamatu - Agatha Christie "Magav mõrv" (Tallinn, 186lk). 

Raamat räägib Inglismaale naasnud noorest naisest, kes lapsena kaotanud oma ema ning veidi hiljem kahtlastel asjaoludel ka oma kasuema - isa uue abikaasa. Naine on selle järel saadetud kaugele Austraaliasse sugulaste juurde ning naaseb nüüd koos abikaasaga oma juurte juurde. "Kodumaale", kus ta tegelikult vaid väikese lapsena mõned kuu elanud - ema surma ja kasuema surma vahelisel ajal. 

Naisele hakkavad mitmed asjad tunduma tuttavad ja pikapeale meenub endine elu. Lisaks lahendab ta koos mõnede kohalike nõuandjatega ka oma kasuema kadumise loo.