F. Scott Fitzgeraldi "Suur Gatsby" (Rahva Raamat, 192lk) on olnud vist kohustuslik kirjandus juba päris pikalt, aga minu kooliajal vähemalt minule seda kohustuslikus korras lugeda ei antud. Seega kui nüüd omal laps gümnaasiumis seda luges, mõtlesin, et vaataks ka korraks sisse.
Peab tunnistama, et ei sattunud vist lugemiseks õige aeg. Raamatust umbes kolmveerand oli meeletult igav. Sain lugedeski aru küll, et sätiti seal lõpus olevaks suureks pauguks, aga ikka oli meeletult igav ja lugemisega läks väga kaua.
Lõpp üllatase eelkõige seepärast, et olin esimese otsa raamatust suutnud selleks ajaks ära unustada, kui lõpuni jõudsin. Eriti igavad kohad.
Millest raamat kõneles. Tegelikult olid seal mõned huvitavad tegelased küll. Peategelane, Gatsby, oli ühiskonnaklassi vahetanud mees. Huvitaval kombel oli tal see klassivahetus kulgenud nii, et vanasse klassi ja sotsiaalsesse ringkonda ta enam ei sobinud, uude ei suutnud end ka korralikult sisse sulatada. Mõnikord tundub, et klassivahetus õnnestub inimestel nii, et nad suudavad vana klassiga sidemed säilitada ja uuega uued luua. Aga mitte siin.
Teiseks oli raamatus tegelane nimega Daisy, selle karakter esmapilgul oli üsnagi tülgastav. Veidi mõtlesin sellele teemal pikemalt, siis tundus mulle, et Daisy oli tegelikult selle perioodi naiste paratamatus - erinevate meeste lükata-tõugata. Iseseisva naisena hakkamasaamine oli niivõrd keeruline, ka põlatud, seega sai naine käiagi meestel käest kätte - isalt, abikaasale ja kui abikaasaga edasi minna ei saanud, siis temast lahti saada muidugi ka ei saanud. Eks ta muidugi oli nõrgavõitu iseloomuga, aga praegugi on lähisuhtevägivald probleem ja vägivaldsest suhtest naistel keeruline lahkuda, seega Daisyle tema käitumist pahaks panna pole just kerge.