Cookson "Puhas kui liilia"

Catherine Cooksoni raamatu "Puhas kui liilia" (Varrak, 296lk) ostsin 2019 aasta mais paari euro eest READ raamatupoest. Tookord mäletan, et oleks peaaegu hulluks läinud ja pool poodi tühjaks ostnud, sest tagakaanekirjeldused olid nii toredad, aga kandejõudu ja kotiruumi polnud eriti palju, seega sai see raamat (ja mitte sama autori mingi sari) kaasa võetud. Olid ajad, umbes nagu teine elu :)

Raamatu sisu kohta... no paraku lugesin esimest poolt sellest 2019 suvel. Mingil hetkel läks raamat eriti kurvaks ja talviseks, siis jätsin ta ootele ja nüüd lõpetasin. Esimesest poolest seepärast mäletan vähe, oleks pidanud kohe ära blogistama.

Aga üldiselt. Raamatu peategelane on Mary Welton (hiljem Tollett). Tema peamine eesmärk maailmas tundub olevat kuidagi elust läbi saada, käte ja jalgade küljes kaalupommidena vend (kes on miskipärast pidevalt kohtu all), isa (joodik ja ema tallaalune) ja ema (lihtsalt õel mutt). Oma elu armastusest peab ta asjaolude tõttu mööda minema, aga saab endale korraliku toreda mehe (kellele ta ema küll vist algul silma viskas), rabeleb enamvähem ema mõju alt välja ja saab paremale positsioonile, et aidata venda ja isa.

Raamatu lõpuks on ta terve hulga toredaid inimesi üles kasvatanud ja läbi elu aidanud ja leiab lõpuks ka ise üllataval kombel toreda kaaslase.

Bythell "Raamatukaupmehe pihtimused"

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe pihtimused" (Ühinenud ajakirjad, 336lk). Mis ma oskan öelda. See on autori teine raamat ja ... see on peaaegu täpselt samasugune kui esimene. Või siis - esimene oli parem. Kuna ei esimeses ega teises raamatus midagi ei juhtu, siis pmst oleks võinud lihtsalt esimest raamatut uuesti lugeda. See oli sutsuke parem. Teises raamatus miskipärast need vestlused klientidega ja virisemine selle üle, et jälle küsitakse allahindlust ja selle üle, et jälle maksin liiga palju mingite raamatute eest, mis poodi müüki pakuti, muutusid tüütuks.

Mõlemad raamatud on päris head selles mõttes, et neid raamaturiiulis hoida ja vahel aastaajale vastavast kohast lahti teha ja lugeda. Ja imetlusväärne on ka raamatute kirjutaja sihikindlust ja püsivus - iga päev midagi kirja panna. Aga jah... teine raamat oli iiggaaav. Itaalia praktikandi sissetoomine küll mõnevõrra lisas värvi, aga ... ei olnud siiski seda toredat muhedust, mis esimeses. Või siis oli minu jaoks lihtsalt vale aeg. 

Lisaks sisaldas see raamat terve hulga imelikult tõlgitud kohti, see ka eriti mu tuju ei parandanud...

Rowling "Harry Potter ja surma vägised"

J. K Rowlingi "Harry Potter ja surma vägised" (Varrak, 640lk) sai loetud ja selle aasta eesmärk - Potteri-seeria läbi lugeda - on sellega täidetud. Natuke tühi tunne on, et enam polegi nö automaatset järgmist öökapiraamatut riiulis ootamas. Aga muidugi ka hea tunne, et tehtud.

Raamatu esimene ots oli minu jaoks kõige huvitavam - kirjeldus sellest, kuidas pered sõjaolukorrast hoolimata oma igapäevaeluga pidid hakkama saama. Pulmad Weasleyde juures. Hetk toredust, enne kui raamat päriselt peale hakkas.

Raamatu põhisisu oli muidugi filmidest juba teada. Aga tore oli lugeda just seikluste nö vahekohti. Sest film jättis mulle pigem mulje sellest, kuidas hüpati ühelt seikluselt teisele, vahekohtadest sain halvemini aru. 

No mis mulle veel veidi meelehärmi valmistas, oli raamatu lõpp. Mitte see 19a hiljem toimud stseen, aga just lahingu lõppakord. Oleks tahtnud nii väga lugeda, mis sai edasi. Kuidas Sigatüügas uuesti korda tehti ja mismoodi inimeste elud edasi läksid. Aga - midagi peab ilmselt kujutlusvõime hooleks ka jääma.