David Lodge romaane "Ühest kohast teise" (Varrak, 256lk), "Väike maailm" (Varrak, 375lk) ja "Väärt töö" (Varrak, 389lk) lugesin Lodgele pühendatud geopeituse aarde lahendamiseks. Esiteks tegi aarde peitja kurja nalja ja pani raamatute nimed kirja sellises järjekorras, et esimesena haarasin ma triloogia teise raamatu. Lisaks sellele polnud esimesena loetud raamatus ühtki vastust küsimusetele, mis mõistatuse lahendamiseks oleks vaja olnud. Kolmandaks oli kogu see raamat ülimalt imelik, keeruline jälgida ja kui ma oleks selle ise lugemiseks valinud, oleks see kindlasti pooleli jäänud.
Triloogia esimene raamat meeldis mulle kõige rohkem. Täitsa vahva jutt, kus tundus, et eesmärgiks on USA ja UK ülikoolide süsteeme võrrelda, peamiselt neisse süsteemidesse suunatud rahavoogude toekust. Kõige huvitavam kuigi samas ka üliveider oli sellest isiklik osa - töökohavahetust teinud ülikooli akadeemilised töötajad, tegid samal ajal ka abikaasade vahetust. Kusjuures tundub, et mõlema vahetuse juhtiv pool oli USA kaasa.
Teine raamat oli täis virr-varri - konverents konverentsi otsa, tegevusliinid vaheldusid kiiresti ja neid oli nii palju, et ma ei jaksanud neil järge pidada. Peamiselt tundus, et rõhutada sooviti seda, kuidas akadeemilised konverentsid on peamiselt seksuaalelu vürtsitamise paigad.
Kolmas raamat oli taaskord selgem. Kaks peamist tegevusliini, mis omavahel kokku said. Huvitavad tööstuse ja akadeemilise asutuse erinevused ja sarnasused. Suhteid oli ka, aga mitte nii ülepaisutatud hulgal.
Mõtlen vaikselt kas oleks mõistlik see triloogia kunagi üle lugeda, võibolla jääks silma detaile, mis loo minu jaoks kokku sõlmiks. Aga hetkel seda teha ei taha.