Jojo Moyesi romaani "Tähtede jagaja" (Rahva Raamatu kirjastus 445lk) korjasin poolkogemata kombel laenuks kaasa perekonna jõulupeolt. Oma viimase aja viletsasti kulgenud seiklusi raamatutemaailmas arvesse võttes arvasin, et ehk annan järgmisel jõulupeol tagasi. Aga tegelikult sai see juba jaanuari esimestel päevadel lõpuni loetud.
Täitsa huvitav oli teada saada, et kaugel Ameerikamaal oli kord selline seltskond raamatukoguhoidjaid, kes raamatuid inimestele ratsa kodudesse kätte viisid. Läbi ükskõik millise ilma ja silme ees eesmärk, et kohalikud lapsed lugema õpiksid, naised haridust saaksid ja elu tasapisi paraneks.
Eks peategelaste isiklikud elud mängisid muidugi ka rolli. Üks Inglismaalt imporditud pruut - Alice, mõned hoolitsetult kasvanud tütarlapsed, kes kodust välja pääsesid ja elus esimese sõõmu vabadust hingasid, üks poolmetsikuna kasvanud mäginaine Margery seda kampa juhtimas ja karjatamas. Lisaks üks mustanahaline naine, kes midagi raamatukogu pidamisest päriselt teadis ka.
Inglismaalt imporditud pruut Alice oli päris põneva tegevusliiniga. Oodatavalt põnevaga. Veidi ootamatu, kuid siiski oodatava pöördega lõpuga. Margery tegevusliin oli mitme eriti ootamatu pöördega, eriti ootamatu lõpuga. Aga raamat kannatab kõik pöörded kenasti ära.
Kokkuvõttes oli päris tore. Eriti tore, et lemmiktegelaste elu raamatu lõpuks kenasti õnnelikku rööpasse pööras.