Backman "Mida minu poeg peaks maailmast teadma"

Kuna mulle esimesena loetud Backman väga meeldis, lisasin ühe soojaga ka kõik teised lugemisnimekirja. Fredrik Backmani raamatu "Mida minu poeg peaks maailmast teadma" (Tänapäev, 176lk) juures kahtlasin kõige rohkem, et see mulle ei meeldi, aga mõtlesin, et alati saan ju pooleli jätta.

See oli Britt-Mari ja Ove raamatute kõrval küll hoopis teistsugune. Aga väikelapsevanema huumor muidugi kõnetab ikka teist lapsevanemat.

Minu lemmikkohad.
lk 78

Võib ehk jääda mulje, et reageerin natuke üle. Tort ja ilutulestik ja puha. Aga tead. Ma ütlesin: "Too telekapult." Ja sina tõidki telekapuldi.

lk 94

Tuleb sülitada salvräti peale.

Seejärel pühkida lapse nägu salvrätiga puhtaks.

Otse lapse peale ei sülitata.

My bad.

Backman "Mees nimega Ove"

Kui olin lugenu Backmani "Vanaema saatsin mind ütlema...", siis lisasin oma lugemisnimekirja kõik tema raamatud. Praegu jõudis kätte aeg lugeda Fredrik Backman "Mees nimega Ove" (Tänapäev, 320lk).

Ma hindan raamatuid sageli pealkirja järgi. Ja selle raamatu oleks ma pealkirja järgi kohe enda lugemisnimekirjast välja visanud. Aga autor meeldis mulle, seega andsin võimaluse. Ega pidanud pettuma. Siiani on see mul Backmani lemmikraamat, nendest mis olen lugenud.

Raamat räägib ühest mehest. Tegemist on veidi imeliku vastiku vanamehega, kes elab kortermajas ja muud ei tee, kui õiendab teiste elanikega. Aga kui vaadata selle mehe varasemat elu, siis selguvad südantlõhestavad põhjused, miks ta nii karmilt reeglitesse klammerdub. Ja kui vaadata selle mehe kareda koore alla, siis tundub, et pole südamlikumat ja isetumat inimest, kes alati appi tõttab, kui seda tarvis on.

Raamatus on tõsised teemad koomilises võtmes kirjeldatud, nii et vahepeal ei teagi, kas naerda või nutta. Just selle stiili tõttu on raamat nauditav. Lisaks leidsin sealt veel suure hulga lootust. Isegi kui elu pidevalt kurssi muudab ja plaanid täide ei saa, on alati võimalik järjekordne muutus paremuse poole. Inimilik side. Armastus. Alati saad leida kellegi, kellele oled vajalik ja kes muudab Su elu mõttekaks.

Pollard "Väike Prantsuse külalismaja. Tagasitulek"

Kui eelmisel suvel lugesin Helen Pollardi raamatut "Väike Prantsuse külalismaja", siis ega ma ei teadnud, et tegemist on järjekordse sarjaga. Aga see on selline sari, mille lugemist võib rahulikult ajatada ja igal suvel või üle paari suve ühe raamatu lugeda. Sel suvel otsustasin kätte võtta "Väike Prantsuse külalismaja. Tagasitulek" (Pegasus, 384lk).

Raamat oli üsna täpselt selline nagu ma arvasin esimese osa järgi. Külalismaja pidamisest jäi mulje, et see on küll paar korda päevas pingutust nõudev tegevus (tuleb tellida nädala toit, valmistada hommikusöök, koristada külaliste lahkumise järel tube, vahel teha ka õhtusööki, tegeleda natuke turundusega), aga enamus päevast on vaba. Võib mööda ümbruskonda kolistada, sõpradega pikniku pidada, veini juua, kuuma prantslasega kuumi öid mööda saata, jõuab veel erinevate tuttavate-sõprade eludes toimuvatele draamadele kaasa elada ja enda ellugi draamasid lisada.

Mõnus suvine unistamine-lugemine oli. Muidugi on sarjas olemas veel üks raamat. Vast järgmiseks suveks antakse eestikeelsena välja, eks siis kohtume jälle :)

Aveyard "Kuninga kong"

Punase kuninganna sarja kolmandas osas Victoria Aveyard "Kuninga kong" (Pikoprint, 566lk) läks jälle huvitavaks. Algul ma arvasin, et loen ainult algust, et näha, mis eelmise raamatu lõpus pooleli jäänud stseenist edasi sai, aga lugesin raamatu lõpuni.

Kõik oli arusaadav ja mõistlik üle poole raamatu, täitsa nautisin seda psühholoogilise mängu osa seal. Eks natuke kippus see vangistuse teema venima. Oli ju algusest peale aru saada, et kuhugi mujale pole sündmustel areneda, kui vangist vabastamise poole. Aga andis seda alles oodata! Pärast vangistuse osa lõppu sai sisse toodud - üllatus-üllatus - uus tegevusliin. Suht tüütu, selline tunne, et kogu see saaga ei lõpe kunagi, kui uusi teemasid pidevalt sisse tuleb. Samas mu huvi pärast selle raamatu lugemist enam eriti kõrgel pole.

Vaatasin, et tegelikult on olemas veel ka raamatud Queen Song, Steel Scars koos raamatus Cruel Crown - need 2 on mingid vahepealsed osad minu arusaamise järgi. Ja neljas osa sarjast on War Storm, mis pidada jääma viimaseks. Samas mulle tundub, et on ilmunud ka viies osa Broken Throne. Ja muidugi ei tähenda see, et vabrik oleks seisma jäänud.

Aveyard "Klaasmõõk"

Kui olin läbi lugenud Victoria Aveyardi raamat "Punane kuninganna", siis ikkagi tahtsin teada, mis autori arvates selles loos edasi võiks saada. Võtsin järgmise raamatu Victoria Aveyard "Klaasmõõk" (Pikoprint, 490lk) kätte... ja kahjuks pidin pettuma.

Raamatus kirjeldati peamiselt lahinguid ja lahinguid ja ... veel lahinguid. No üldse mitte minu teetass. Lehitsesin ta läbi. Ja paraku oli lõpp selline, et otsustasin ka järgmist osa lugeda. Samas selle osa suhtes ei jäänud eriti mingit mälestust.