Brown "Postkaart Itaaliast"

 Lugemise väljakutse grupi 12UST väljakutses avanes veebruaris uks nr 6. 

Selle ukse taga ootas lugemisteema: selles raamatus tegelased reisivad. Tegemist ei ole reisikirjaga, vaid väljamõeldud looga. Lisaülesanne: kirjuta postkaart raamatu peategelase nimel.

Raamatuks sai Ales Browni "Postkaart Itaaliast" (Pegasus, 288lk). 

No mis ma oskan raamatu kohta öelda. Valisin puhtalt pealkirja järgi. Sest on kui postkaart saadetakse, siis PEAB ju ometi olema tegemist reisimisega. Aga võta näpust. Pool raamatut lahendati raamatu teljeks olevat mõistatust nö kuivalt, kodust lahkumata ja tegeleti isikliku elu probleemidega - õnnetu armastuse räsitud enesekindluse ja hoolitsust valjuhäälselt nõudva voodihaige emaga. Enesekindlus tundus paranevat veidi kergemini. Aga voodihaige ema saadi alles raamatu lõpus kontrolli alla, kuigi ma pean ütlema, et juba raamatu alguses oli väga läbinähtav, kuhu see kõik tüürib.

Teises raamatu pooleks õnneks siiski see hädaldamine lõppes, pakiti kohvrid ja sõit Itaaliasse sai teoks. Oo kaunis romantika. Aga hoolimata sellest, et ootasin seda osa kaua, ei olnud ikkagi eriti põnev ega paeluv lugemine. 

Põnevust hoidis raamatus ainult see teljeks olev mõistatus, mida kangelanna harutas ja mille ta lõpuks enamvähem lahendas. Aga see vaene naine! Minu jaoks oli väga valus kuulda, et viimane kaalukeel, mis tema saatuse otsustas - ta oma elu armastusest ja nende salasuhtest sündinud lapsest lahutas - oli juhuslik pilk, hetk ja hetke ajel tehtud otsus. 

Raamatut koos hoidev telg räägib loo teise maailmasõja eel lapseootele jäänud noorest neiust Conniest, kelle vanemad pagendavad maale. Tema kallim Jimmy jääb sõjas kadunuks ning Connie sünnitab ja jätab lapse oma vanemate kasvatada, teadmata et Jimmy on tegelikult elus. Connie loob endale uue elu uue kunstnikust kallimaga ning soovib oma lapse, Lara, ka sinna ellu tuua, kuid tema vanemad seda sündida ei lase. Jimmy küll kohtab Conniet kord pooljuhuslikult, kuid ei anna endast märku ja laseb Conniel uue kallima Giovanniga Itaaliasse elama asuda.

Connie ei saa kunagi teada, et Jimmy on elus. Connie ei saa kunagi Lara ema olla ega isegi mitte talle öelda, et on tema ema. Kuni Giovanni surmani tundub, et tal oli päris mõnus elu, aga pärast seda elas ta ihuüksi pagenduses. Tundub, et ta ei saanud rohkem lapsi (kuigi üks päevikusissekanne, mida meiega jagatakse, räägib rasedusest, aga ilmselt see katkes, sest beebist ei tea keegi midagi).

Loo "õnnelik lõpp" seisneb selles, et raugastunud Jimmy kohtab eakat Larat. Connie on surnud. No masendav lihtsalt. 

Õnneks läheb loo tänapäevasel peategelasel paremini ja tema saab oma teenitud poiss-sõbraga õnnelikuks ja jääb kokku.

Minu jaoks talvel lugemiseks täiesti kõlbmatu raamat, ei tea, võibolla suvel oleks etem.

 

Backman "Britt-Marie oli siin"

Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin" (Varrak, 288lk) sai lõpuks kätte võetud. Backman on kirjanike hulgas üks mu lemmikutest ja olen vaikselt kõik tema eesti keelde tõlgutud raamatud läbi lugenud. Seepärast pean mainima, et see raamat on minu meelest Backmani üks nõrgemate hulka kuuluv. 

Mees nimega Ove ja vanaema raamat ... need meeldisid mulle väga. Ärevil inimesed ... kohe saab läbi ja ka tõesti meeldib. Aga Britt-Marie... Natuke igav. Natuke masendav.

Mis mulle selle raamatu juures meeldib, on Backmani võte inimesed humaniseerida. St kui algul räägitakse naisest kategooriates vinguviiul ja ta paistab olevat igav ja mõttetu tüütu mutike, siis vaikselt avab Backman tema hinge ja loob talle keskkonna, kus tõeline Britt-Marie saab vaikselt kookonist välja tulla. Vapper naine, kes on terve elu olnud kohal, kui teda vajati ning unustanud enda soovid ja vajadused, näitab, et saab hakkama igasuguses olukorras. Isegi jalgpallitreener olemisega. Kuigi ta vihkab jalgpalli ega tea isegi selle reegleid. 

Keskmisest parem raamat, aga keskmisest kehvem Backmani raamat.

Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi"

 Uus aasta ja uus väljakutse. Seekord on selleks 12 ust, mille taga ootab 12 teemat ja iga teemaga koos ka ülesanne. Esimene uks, mis avanes, oli uks nr 12 ja selle taga oli lugemisteema - raamat, kus lapsed satuvad fantaasiamaailma seiklustesse. Teiseks ülesandeks oli joonistada enda fantaasiamaailmast ning siis raamat ja pilt FB Lugemise väljakutse gruppi postitada. 

Raamatuks sai J. K. Rowlingi "Harry Potter ja tarkade kivi", sest üheks selle aasta lugemisplaaniks on mul lugeda läbi kõik Potteri-sarja raamatud eestikeelsena. Olen kõik need raamatud kunagi inglisekeelsete audioraamatutena ära kuulanud, filme näinud ja osaliselt ka eestikeelseid audioraamatuid kuulanud. Aga otsustasin, et see sari väärib veelkord nina raamatusse pistmist.

Sarja esimene raamat sai kiirelt loetud ja minu jaoks oli seal üllataval kombel ka detaile, mille olin unustanud. 

Kuidas täpselt said sõpradeks Harry, Ron ja Hermione, polnud mul üldse meeles. Samuti polnud mul meeles see, et Draco kohtus Harryga juba enne Sigatüüka ekspressis sõitmist ning nende vaenulik suhe sai esimese seemnekese juba siis. Tegelikult on alati huvitav lugeda sarja esimesi raamatuid terve sarja üldist sündmuste käiku teades ning näha, mis detailid asjade sellisele käigule vihjasid. 

 Huvitav oli ka see, et sageli tõlgitud raamatutes mind häirivad väga mõned eestikeelsed terminite tõlked. Aga seekord mitte. Võimalik, et olen oma laste juttudes juba nii palju neid kuulnud, et olen harjunud, aga võibolla peab kiitma Krista Kaeru, kelle meisterlik tõlge terminid võluväel eesti keelde sulatas.

Valtonen "Õpetaja metskass", "Preili kojamees", "Vallakirjutaja"

 Lugesin tasapisi läbi veel ühe pakikese vanu Hilja Valtoneni raamatuid. 

Esiteks "Õpetaja metskass" (I osa 1940, "Turist", 175lk, II osa 1940, "Turist", 183lk) on raamat noorest enneaegselt sündinud südist tüdrukust, kes küll oma isepäisuse tõttu tihti lapsena pahandustesse satub, aga siiski päris põnevat elu elab. Kirjeldatakse tüdruku kooliaega ja noorust, töötamist, suhteid vennalastega ja mitut austajat. Raamatu lõpus on neiule jäänud südamesse noorusarmastus, aga tema ellu on tulnud ka "mõistuseabielu" peigmees. Üllatuslikult lõppeb raamat .. Tallinna mainimisega :) See raamat meeldis mulle kõige vähem kogu seni loetutest. 

Teiseks "Preili kojamees" (Orto, Toronto, 1963, 251lk). Selle raamatu juures on kurdetud, et loe nagu arveraamatut. Minu meelest oli sellele vaatamata väga tore lugemine. Jälle kord "tütarlapsest sirgub naine" raamat, aga väga inspireeriv. Kui töökas võib üks noor tüdruk olla, kui ta teab, kuhu soovib jõuda? Raha panka ja haridust tõendav dokument taskusse. Minu meelest võiks see olla üks koolis kohustusliku kirjandusena loetav raamat, näitaks noortele, milleks "vanal ajal" oldi võimelised.

Kolmandaks "Vallakirjutaja" (K. Mattieseni trükikoda, 1939, Looduse kroonine romaan). See oli kolmest raamatust kõige huvitavam, sest tundsin lugedes ära, et see on ju "Ära hõiska enne õhtut" järg! Loomulikult - Valtonen ei saa ju lasta raamatul õnnetult lõppeda ja kangelannat jätta kannatama! "Ära hõiska enne õhtut" lõppes sellega, et neiu põgenes austaja juures. Nüüd läheme talle järele - ta on jõudnud kuhugi Soome teise otsa kolkakesse ja saanud seal vallakirjutaja ametikohale. Tema elu-olu, teisi valla teenistujaid ja olulisemaid inimesi on raamatukeses kirjeldatud. Lisaks ilmub muidugi välja peigmees koos lastega esimesest abielust, kohapeal tekib skandaalike, ilmub välja ka aastatetagune skandaalike ja kõik lõppeb muidugi kangelannale õnnelikult.

Valtonenist sai nüüd natukeseks ajaks kõrini. Aga vähemalt 5 raamatut on tal veel, juhul kui mul jälle isi peale tuleb.

Kahjuks pole teada, kas ma neid vanu nunnusid raamatuid saan veel laenutada. Tartu linnaraamatukogu kaotab kuulujärgi nende raamatute osakonna ära ning kogu jagatakse teiste osakondade vahel. Palju sellest säilib avalikuks kasutamiseks, ma ei teagi. Kurb....

Laipaik "Pärlid surevad pikkamisi"

Lugemise väljakutse Saatusesepp detsembrikuu teema:

"Mis riigist oli Sinu novembrikuu raamatu autor? Lehvita sellele riigile hüvastijätuks ja lenda koju! Sinu detsembrikuu raamatu autor on riigist, kus on praegu Sinu kodu. Liida kokku kõigi enda 11 kuu raamatute leheküljed, jaga saadud arv 11-ga. Detsembrikuu raamatul peab olema vähemalt nii palju lehekülgi, kui vastuseks saad."

Minu detsembrikuu raamatuks sai Herta Laipaik "Pärlid surevad pikkamisi" (Eesti Raamat, 301lk). 

Raamat räägib Freyjast, huvitava elusaatusega tütarlapsest. Tüdruk sünnib Vormsil, kaluri tütrele, vallaslapsena. Tema ema valetab tema isaks ühe kena poisi naabruskonnast ning suudab oma valega ajada poisi pruudi enesetapuni ning veenda poisi vanemaid, et sündinud laps on nende lapselaps. Poisi vanemate õhutusel abiellutakse lapse pärast ning issiks väljavalitud noormehe vanemate maale ehitatakse noorele perele maja.  Mees jätkab elu peamiselt kodust eemal, laevadel töötades kuni mõned aastad hiljem koos laevaga merepõhja jääb. Noor lesk haigestub mõne aja pärast ning sureb, aga enne surma kirjutab tüdruku saladuse kirjas kohalikule kirikuõpetajale ning palub tüdruk saata enda sugulase juurde Rootsi. 

Freyja elu Rootsis kalliskivifirma omaniku Ewa Collinderi kasulapsena on teistsugune maailm. Freyjal pole tarvis muretseda küll toidu ega peavarju pärast, tal on riie seljas ja ta on heas koolis õppimas. Aga armastust ega tähelepanu ta oma uuelt kasuemalt ei saa. Ewa hinnatud teenijanna Fe küll hoolitseb tema eest nii palju kui tal proua tujude täitmise juures aega ja mahti on, kuid Freyja kasvab siiski üles armastuse puuduses ning omaette. Kuigi kuulujärgi rikka naise pärijanna, ei ole tal taskuraha laialt käes, kui tal on mingeid erilisemaid soove, peab ta endale ise tee leidma ja soovitu välja võitlema. Ja seda ta ka teeb.

Huvitav motiiv raamatus oli minu jaoks see, kuidas väike Vormsi rannast kive korjav Freyja leiab tee kalliskivide lihvimise ja raamistamise ja ehtekunsti juurde.

Teine väga huvitav motiiv oli see, kui sarnane oli Freyja oma emaga, kellega tal ju õnnestus koos elada vaid u 7a ja kelle olemust naisena ta ju kunagi tundma ei õppinud. Sama egoistlik - pean saama seda, mida tahan ja kohe. Sama väiklane - ta tegi seda ainult minu alandamiseks. Samamoodi, vahendeid valimata, üle laipade. Ilmselt armastuse vaid üliharv olemasolu tema elus aitas ka tema kalestumisele kaasa.

Kolmandaks jäi mulle silma, et kuigi inimene võib olla hea kunstnik, oma tööst innustuda ja sellele pühenduda, ei pruugi tal olla kena ja sõbralik iseloom. Hinnatud küll oma teamiste-oskuste poolest, aga külma südamega naine.

Raamat lõppeb nagu korraliku teleseriaali esimene jagu. Aga kuna tean, et sellele on olemas järg, siis ilmselt hetked pärast raamatu lõppu Freyjale saatuslikuks ei saanud.