Nossov "Totu ja ..."

Lugesin lastele ette Nikolai Nossovi "Totu ja ta sõprade seiklused" (Odamees, 166lk) ning "Totu Päikeselinnas" (Odamees 247lk). Saime raamatud loetud juba mõnda aega tagasi, aga mõtlesin siia ka märke jätta.

Ma olen ise neid raamatud nõuka-ajal välja antud ühe raamatuna lugenud. Aga ma mäletan, et lapsena need raamatud mulle eriti ei meeldinud ja ma ei mäleta, kas ma iseseisvalt selle üldse täiesti läbi lugesin. Üle lugedes mäletasin ma väga hästi raamatu esimest osa, aga teise osa teine pool oli mul täiesti ununenud. Ainult lõppu mäletasin peaaegu täiesti.

Aga mu poisid - nendele meeldisid need raamatud üliväga! Eriti Päikeselinna leiutised. Tegelikult meeldis neile täitsa hästi ka esimene raamat, aga kõik on praegu elevil ja plaanime "Totu Kuul" ka kindlasti läbi lugeda. Ma ise seda lugenud polegi!

Honeyman "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi"

Gail Honeymani "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi" (Ersen, 328lk) on mul mõnda aega lugemata raamatute nimekirjas ilutsenud. Kui enne eriolukorra algust raamatukogust raamatuid varusin, siis jäi see riiulil silma ja haarasin kaasa.

Raamat räägib Eleanorist, kes elab üksi, tööl ei sõbrusta kellegagi, tema ainus side minevikuga tundub olevat tema iganädalased telefonikõned tema emaga, kes tundub viibivat kas vanglas või hullumajas. Naine, kes tundub olevat üsna tavaline. Võibolla vaid veidi sotsiaalselt harimatu, reageerides mõnikord "valesti" olukordades, kus temalt oodati sotsiaalsete normide tundmist.

Miskipärast pärast aastaid tiksumist - tööle ja koju, poodi ja teleka ette viina jooma - muutub Eleanori elu äkitselt. Tööl hakkab tema vastu huvi tundma üks kolleeg, ta ise huvitub lähikonnas elavast muusikust, juhuslik kohtumine tänaval tervisehäire saanud vanema mehega, tekitab Eleanorile midagi, mis näeb välja nagu ... tutvusringkond?

Eleanori lapsepõlve ja üldse mineviku kohta puistatakse vaid üksikuid vihjeid. Kuni ühel päeval selgub, et nii ei saa enam jätkuda ning minevikus kollitavad kollid ei allu enam viinaga tuimestamisele. Vaid neile tuleb paraku näkku vaadata. Just selleks, et mitte ainult elus olla, vaid ka elada.

Raamat traumast ja traumaga tegelemisest. Väga liigutav ja mõtlemapanev.

Beaton "Agatha Raisin ja lusikatäis mürki"

M. C. Beatoni Agatha Raisini romaanisarja ning ka külapolitseinik Hamish Macbethi romaanisarja oleme sõbrannadega tasapisi lugenud, ma olen vahel kaasa löönud, vahel mitte. Ütlen ausalt, et viimasel ajal olen vähe kaasa löönud, sest uut raamatut lugedes tundub kõik üsna tehtud-nähtud juba.
Aga kui seekord pakuti mulle M. C. Beatoni "Agatha Raisin ja lusikatäis mürki" (Tänapäev, 256lk), siis mõtlesin, et miks mitte vahelduseks vaadata, millega vana hea Agatha tegeleb.

Mul on sarjast vist üsna palju vahele jäänud või olen lihtsalt palju unustanud. See, et Agatha oma armas naabrimehest abikaasaga on lahku läinud, ei olnud mulle üllatus. Aga ma ei teadnud või mäletanud, et proua on omale detektiivibüroo teinud ja möllab ümbruskonnas armulugusid lahendades ja kadunud võlgnikke otsides.

Seekordset lugu ilmestas jälle kord Agatha muutumatu tava armuda mõrtsukatesse või mõrtsukatega väga lähedalt seotud isikutesse. Mõrvari kohta tekkis mul miskipärast kahtlus kohe, kui see raamatusse ilmus, enne veel kui mõrv üldse sooritati.

Raamat lõpeb Agatha jaoks uue meestuttavaga, kellesse ta kombekohaselt esimsest pilgust armub (minu meelest sellist tüüpi naise puhul täiesti ebausutav, aga olgu) ja eelaimusega tema eksabikaasa ning selle uue pruudi kohta. Eks siis järgmises raamatus paistab, mis sellest saab.

Enquist "Ihuarsti visiit"

Saatusepp aprill: Vaata enda märtsis loetud raamatut. Kes oli selle autor? Kui lugesid naisautori kirjutatud raamatut, siis loe aprillikuus märtsi raamatu autorist vanema meesautori kirjutatud raamatut. Aprilli raamatu autor on praegu elus ja vanus selle aasta seisuga.

Minu märtsis loetud raamat autor oli Chimamanda Ngozi Adichie, praegu 42a vana. Aprilli alguses tundus järgmise raamatu valimine päris võimatu, sest raamatukogud olid kinni ja kodus olevad raamatud on mul üldiselt läbi loetud. Aga vaatasin üle vahetult eriolukorra algust kiirelt raamatukogu riiulist rebitud raamatud ja selgus, et olin õnnega koos :) Nimelt oli üheks raamatuks Per Olov Enquisti kirjutatud "Ihuarsti visiit" (sarjast Põhjamaade romaan, Eesti Raamat, 387lk). Kiire googeldus 2. aprillil näitas, et vanameister on 85a vana ning täiesti elus. Soovisin talle mõttes tugevat tervist siin pandeemiast laastatud maailmas ja hakkasin virgasti lugema. Tegelikult sain raamatu läbi juba pea 2n tagasi, aga muljete kirjutamisega tegeleda ei jõudnud. No ja tulemus on käes - 25.04.2020 lahkus kirjanikuhärra meie hulgast. Oleks pidanud kiirem kirjutaja olema.

Raamatumuljed.
Raamat räägib Taani kuningast Christian Seitsmendast, tema abikaasast kuninganna Caroline Mathildest (Inglise printsess) ning nende ihuarstist Struenseest. Kuningas oli valitsema asudes ning abielludes alles teismeline, samuti värske kuninganna. Riigi juhtimine oli üsna ligadi-logadi, kuningas vaimuhaige, kuninganna alles hirmunud ja kodust lahti rebitud laps. Kuninga toetajad üritasid kuninga vaimuhaigusele ravi leida ning palkasid Struensee.

Raamatus ei rõhutatud eriti seda, mida Struensee kuninga ravimiseks tegi. Räägiti kuninga mustanahalisest teenrist-mängukaaslasest, mis võis olla tema seisundi kergendamiseks tehtud otsus. Aga .. ei tea. Tundub, et alguses on Struensee tõesti kuninga ihuarst, siis muutub sõbraks, siis asemikuks nii riigi valitsemise kui ka abieluliste suhete juures kuningannaga.

Raamatu lõpust saab aimu juba siis, kui ihuarsti suhted kuningannaga algavad, kui kuninganna temast rasestub, siis see vaid kinnitab juba varem selge olnud fakti, et pill tuleb pika ilu peale. Pärast lapse sündi ei kulugi kaua aega, kui armastajad paradiisina tunduvast suvelossist õukonda tagasi tuuakse, veidi hiljem vahistatakse, lahutatakse, mees hukatakse ning kuninganna maapakku saadetakse (kust ta ka paar aastat hiljem veidratel asjaoludel sureb). Kuninganna lahutatakse oma 3a vanusest pojast (teadaolevalt kuningaga) ja 10k vanusest tütrest (kes on üsna kindlasti Struensee laps) ega kohtu nendega enam iialgi!

Raamatus on muidugi ilukirjandusele kohaselt lisatud siinseal detaile, mida kirjanik ei saanud kuidagi teada, aga kõigist faktidest on kinni peetud ning ei saa välistada, et nii see kõik varsti 300 aastat tagasi sündiski.

Raamat oli minu jaoks veidi liiga ajalooliselt täpne ja detailirohke. Mulle oleks vist sobinud rohkem adapteeritud variant. Ma ei suutnud hästi süveneda kõigisse neisse poliitilistesse sõpradesse, vaenlastesse, vaenlaseks muutunud sõpradesse, kammerneitsitesse jne, kellest raamat kõneles. Mind huvitas põhiliin ja selle nimel ma siis ta ka lõpuni lugesin. Veider on see kuningannade ja kuningate kultus. Tegelikult igasugused esindusfiguurid ja see, et me neid nagu teistest paremaks peame ning äravalitutena austame ainult sünnipära või mitme tööleintervjuu vooru eduka läbimise tõttu on veelgi veidram. Aga nojah. Ju siis on kombeks.

Samas oli põnev. Ja põnevus säilis lõouni. Vahepeal mõtlesin, et mõnes mõttes neil tegelastel vedas. Tänapäeval oleks sellises olukorras meie ekraanidel kohe sosistamised kuninga vaimuhaigusest, kuninganna kohtumistest ihuarstiga ja kindlasti kohe kuninganna paisuvast kõhukesest. 

Kes tahab oma ajalooteadmisi lõbusamalt täiendada, kui ajalooõpikute/kogumite lugemisega, siis soovitan Enquisti proovida. Estri kataloogi piiludes tundus, et tal on 6 eesti keelde tõlgitud raamatut, võõrkeeltes valik veelgi suurem.

Tere, tere, Tiipajalga! 11x11

Pille Kippari "Tere, tere, Tiipajalga!" (Kirjastus "Kunst" Tallinn, 104lk) on 11x11 rahvajutu aasta väljakutse märtsikuu raamat. Lugesime selle lastega läbi, nagu ka kaks eelmist.

Pisike raamatuke sai muidugi kiirelt läbi. Peamiselt koosnes hundis, rebase, jäneseteemalistest juttudest. Varese kohta olnud jutud olid väga meeleolukad.

Kokkuvõttes need jutud, kus keegi kellelegi peksa anti, tüütasid mind (aga mitte lapsi) lõpuks üsna ära. Kas eestlased ongi sellised? Peamine on ise võtjana välja tulla, üle laipada? Samas osa lugusid oli ka teistsuguselt üles ehitatud ja täitsa lõbusad.

Mulle meeldisid igasugused nunnud väljendid, olgu selleks siis kiki-kõrvakesed, lutu-sarvekesed, timpa-jalakesed, vibu-hännake, Tiipajalga, Loipajalga, Koonukas, Kärss, Vill, lõllsilm või hoopis uus loendamisviis: "üksi-kaksi kolminagi, viisi-kuusi kümmenagi, kümme-kümme, sada täis!"

Rahvajutuaasta veereb...