Bythell "Raamatukaupmehe pihtimused"

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe pihtimused" (Ühinenud ajakirjad, 336lk). Mis ma oskan öelda. See on autori teine raamat ja ... see on peaaegu täpselt samasugune kui esimene. Või siis - esimene oli parem. Kuna ei esimeses ega teises raamatus midagi ei juhtu, siis pmst oleks võinud lihtsalt esimest raamatut uuesti lugeda. See oli sutsuke parem. Teises raamatus miskipärast need vestlused klientidega ja virisemine selle üle, et jälle küsitakse allahindlust ja selle üle, et jälle maksin liiga palju mingite raamatute eest, mis poodi müüki pakuti, muutusid tüütuks.

Mõlemad raamatud on päris head selles mõttes, et neid raamaturiiulis hoida ja vahel aastaajale vastavast kohast lahti teha ja lugeda. Ja imetlusväärne on ka raamatute kirjutaja sihikindlust ja püsivus - iga päev midagi kirja panna. Aga jah... teine raamat oli iiggaaav. Itaalia praktikandi sissetoomine küll mõnevõrra lisas värvi, aga ... ei olnud siiski seda toredat muhedust, mis esimeses. Või siis oli minu jaoks lihtsalt vale aeg. 

Lisaks sisaldas see raamat terve hulga imelikult tõlgitud kohti, see ka eriti mu tuju ei parandanud...

Rowling "Harry Potter ja surma vägised"

J. K Rowlingi "Harry Potter ja surma vägised" (Varrak, 640lk) sai loetud ja selle aasta eesmärk - Potteri-seeria läbi lugeda - on sellega täidetud. Natuke tühi tunne on, et enam polegi nö automaatset järgmist öökapiraamatut riiulis ootamas. Aga muidugi ka hea tunne, et tehtud.

Raamatu esimene ots oli minu jaoks kõige huvitavam - kirjeldus sellest, kuidas pered sõjaolukorrast hoolimata oma igapäevaeluga pidid hakkama saama. Pulmad Weasleyde juures. Hetk toredust, enne kui raamat päriselt peale hakkas.

Raamatu põhisisu oli muidugi filmidest juba teada. Aga tore oli lugeda just seikluste nö vahekohti. Sest film jättis mulle pigem mulje sellest, kuidas hüpati ühelt seikluselt teisele, vahekohtadest sain halvemini aru. 

No mis mulle veel veidi meelehärmi valmistas, oli raamatu lõpp. Mitte see 19a hiljem toimud stseen, aga just lahingu lõppakord. Oleks tahtnud nii väga lugeda, mis sai edasi. Kuidas Sigatüügas uuesti korda tehti ja mismoodi inimeste elud edasi läksid. Aga - midagi peab ilmselt kujutlusvõime hooleks ka jääma.

Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri väljakutse raames, kus pidi lugema läbi raamatu, mis Su oma raamaturiiulis kõige kauem lugemist oodanud.

Harry Potteri sarja hankisin ma endale üsna kohe pärast esimese lapse sündi (st üle 10a tagasi), aga läbi lugemisega hakkasin tegelema alles sel aastal. Olen jõudnud sarja 6. osani, mis saigi seega väljakutsesse valutud, praegu on lugemata veel viimane. Ma ei osta tegelikult raamatuid niisama uitmõtte ajel ja loen ostetud asjad tihti üsna kiirelt läbi, aga see sari saigi otstetud selleks, et lastel oleks võimalik lugeda, seetõttu on ta ka lugemata jäänud. Aga selle aastaga püüan paranduse teha.

Raamatu sisu on muidugi teada-tuntud. Sigatüüka koolis on 6. õppeaasta, samal ajal möllab riigis va Woldemort. Tema eesmärk on ligi pääseda Dumbledorele ja lõpuks ka Harryle. Kuid Dumbledore on valmis jagama Harryga lõpuks ometi Woldemorti suurimat saladust - tema hinge killustatust varikätkitesse. Raamatu üks oluline liin on Segaverelise Printsi juhtnööridega nõiajookide õpik, professoe Slughorn ja tema peod. Ja muidugi ilmumise tunnid - võlurimaailma "autojuhieksam". 

Raamat lõpeb järgmise raamatu alguse ootusega - lahingud on algamas.

Ränik "Hundijutud ja karulood"

 Valeria Räniku "Hundijutud ja karulood" (kultuurkapitali toel Tallinna Raamatutrükikojas 2005 a trükitud, 128lk). 

Raamat räägib esimesed kaks kolmandikku Lätis asuva Līgatne looduspargi perenaise Velga Vitola lugusid sellest, kuidas ta kasvatas üles kaks karupoega. Algul enda kodus, hiljem kolis nad parki elama. Veidi on juttu ka ilvestest ja teistest suurematest loomadest pargis. Raamatus on ka palju Velga tehtud fotosid.

Umbes viimane kolmandik raamatust on Kalvene (Läti looduspark), Žvėrinčiuse (Leedu looduspark) ja Nigula looduspargi kohta. Kergelt puudutatakse seal ka Elistveret jm loomaparke ja loomaaedu. 

Lood on loomade inimsõbraliku külje näitamiseks ja looduskaitseaspektide inimesteni viimiseks valitud. Soovitud on näidata inimese ja looma suhete tekkemehhanisme ja dünaamikat. Seda, et loomade käitumine on loogiline ja sõltub partneri (inimese) loodud traumadest.

Raamat on muidu väga huvitav, aga üsna eklektiliselt kirjutatud. Ei ole eriti liigendatud ja seetõttu veidi vilets lugeda, aga jutud on huvitavad, eriti kirjeldused kohtumistest (puuri)loomadega.

Jüssi "Rebasetund"

 Fred Jüssi "Rebasetund" (Valgus, 118lk) sai loetud minu jaoks väga raskel eluperioodil lugemise väljakutse grupi septembrikuu 12 kuud väljakutse raames, kus pidi lugema raamatut loomadest.

Raamat oli väga armas. Jüssi kirjeldas iga looma kombeid ja andis kiirülevaate loomakese elust, aga kõigil juhtudel oli lisatud ka väike kirjeldus tema enda kogemuse, enamasti looduses looma kohtamise kohta. Väga kena ja ladusalt kirjutatud raamat kõigile, kes tahavad Eestis elavatest imetajatest veidi teada saada, aga end mitte detailsete teaduslike kirjelduste lugemisega pingutada.