George Orwelli lugemise mõttega olen ma mänginud juba kaua. Minu meelest olen ma 1984 isegi siit-sealt lugenud - tuli tuttav ette. Aga vist ma tookord jätsin juppe vahele ja raamatu sisu mõistmiseks polnud piisavalt elukogemust. Seekord võtsin raamatu tegelikult ette välisel põhjusel. Tahtsin nimelt geopeituse-mängu ühe aarde ära lahendada. Kange kiusatus oli ka seekord ta pooleli jätta - raamat lihtsalt on nii masendava sisuga. Aga pingutasin ta siiski lõpuni lugeda.
Lugu on kirjutatud ühiskonnas, kus on selgesti eristatavad 3 kihti - madalam ehk proled, keskmine ehk välisparteilased ja kõrgem ehk siseparteilased. Keskmise kihi Wilson Smith on raamatu peategelane ja raamatu minu jaoks peamine läbi joon on pidev jälgimine. Kogu see maailm on täis teleriekraane, mis töötavad mõlemat pidi - sealtkaudu saab anda infot, aga ka jälgida, mis ekraaniga ruumis toimub.
Kohalik võim kardab kõige rohkme välisparteilasi. Siseparteilased on end juba tõestanud kui ustavad ja intelligentsed võimu hoidjad. Proled on liiga tegevuses endal hinge sees hoidmisega ja liiga madala intelligentsiga, et midagi muuta soovida. Aga välisparteilaste hulgas on lisaks lömitajatele alati ka rahulolematuid, kes üritavad olukorda muuta. Või tahaksid üritada.
Raamat jutustab meetmetest, kuidas neid kontrollida ja igasuguste muutuste sisseviimine juba eos lõpetada.