Walsh "Minu elu armastus"

Rosie Walsh "Minu elu armastus" (Helios, 343lk) jäi mulle raamatukogus näppu ja tundus kuidagi tuttav. Pikapeale meenus, et olen sama autori raamatut "Ilma ainsagi sõnata" lugenud ja meenus, et mulle too lugu meeldis. Seega võtsin raamatu raamatukogust kaasa.

Raamat räägib kenast väikesest perekonnast - mees, naine ja üks kena tütreke, koer ka lisaks. Algul tundub nagu väike nunnu elu, mõlemalt toredad ja huvipakkuvad töökohad, ühine naer ja intiimsus, sõbrad, sugulased. Täiuslik väike elu. Seda elu varjutab raske haigus, pikalt kestnud ravi, aga ümber nurga on lootus tervenemisest ja edasisest rõõmasast elust süngete varjudeta.

Aga tasakesi selgub, et naise eelmise elu luukered ei ole maetud piisavalt sügavale ja kipuvad end tasakesi pinnale kraapima, üks teise järel. Raamat ei saa muidugi ilma selleta, et need kõik oleks meile igakülgselt ette näidatud, lõppeda. Lisaks klaaritakse raamatu lõpus ära ka üks eriti imelik vastuolu, mis minu jaoks ilmnemisel kuidagi sobida ei tahtnud. 

Raamatu peategelane Emma (aka Emily) nimelt andis oma vastsündinud beebi, keda plaanis adopteerimiseks ära anda, aga ümber mõtles, ikkagi valitud perekonnale. Äraandmise põhjuseks oli, et haiglas, sünnitusjärgse psühhoosi ravimise ajal, väidetavalt üritas Emma last lämmatada. See ei sobinud mitte kuidagi Emma tegelaskujuga, energiaga, kogu tema varasematelt ja hilisematelt lehekülgedelt leitud olemusega. Ja raamatu lõpus selgus minu üllatuseks, et see polnudki tõsi. See seik muutis raamatu ja autori minu jaoks eriti sümpaatseks.

Walsh "Minu elu armastus"

Rosie Walsh "Minu elu armastus" (Helios, 343lk) jäi mulle raamatukogus näppu ja tundus kuidagi tuttav. Pikapeale meenus, et olen s...