Hašek "Huumori kool"

Jaroslav Hašeki "Huumori kool : [satiire ja humoreske]" (Ajalehtede ja ajakirjade kirjastus, 72lk) tuli lugemisele jaanuarikuu loomingu raamatukogu lugemise väljakutse raames.

Raamatu kohta ei oskagi eriti palju öelda. Eks need naljad ju olid omamoodi naljakad. Aga Švejki ma sellegipoolest haarama ei torma. Ei olnud vist niiväga minu moodi naljad. Aga hea meel on ikka, et vähemalt midagi Hašekilt mul nüüd loetud on.

Schirach "Collini juhtum"

 Ferdinand Von Schirachi "Collini juhtum" (Eesti Raamat, 174lk) on päris omapärane lugu. Algsest mõrvast on küll kohe aru saada, et ilmselgelt on tegemist mingi ammuse sündmuse kättemaksuga. Aga millisega? Rikas ja lahke vanahärra, kellest keegi ei mäleta, et ta kärbselegi liiga oleks teinud. Aga noorpõlves? Seda aega ei mäleta keegi. 

No ja selgub, et muidugi on mõrvatud vanahärra tapnud kohtualuse pere ning vägistanud õe. Mida siis kohus peaks otsustama? Seda me ka teada ei saa, sest kohtualune võtab õigusemõistmise taaskord oma kätesse. 

Lisaaspekt veel see, et mõrvarit kaitseb juhtumisi mees, kes mõrvatu lähedane perekonnasõber.

Lugu oli huvipakkuv just seepärast, et põhines tõsielulistel sündmustel. Ja Saksamaal ongi seadused, mis paljud sõjakuritegude tagajärgede eest lahkesti päästavad. Aga minu jaoks jäi see tükati lohisevaks ja tükati poolikuks. Kenast ümmargusest loost jäi nagu miskit puudu.

Christie "Ja ei jäänud teda ka"

 Agatha Christie "Ja ei jäänud teda ka" (Varrak, 224lk) lugesin sellepärast läbi, et osaleda raamatukogude aasta 2022 väljakutses. Kunagi lugesin palju mõrvade lahendamise lugusid ja nende lugude mõistatuse pool ja peamurdmine meeldib mulle väga. Laipade tekke pool mitte nii väga. Paraku selles raamatus ei saanud üle ega ümber laipade tekkest, see oli juba üsna alguses selge.

Liigne laipade kogus oli see, miks raamat mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Aga mõistatus oli hea ja ... paraku ei arvanud ma seda ära. Oli küll paar kohta, kus kirjanik üritas tähelepanu eemale juhtida, aga mina mõtlesin "hmm, aga tema ju ka?" Aga lasin end siiski kirjanikul eksitada.

Kui õudusaspekti oleks vähem olnud, oleks rohkem meeldinud. Aga samas poleks seda raamatut saanud õudusaspektita kirjutada. Seega .. ma ei teagi. Oli siiski päras tore jutt.

Sisust:

10 inimest meelitatakse saarele erinevate ettekäänetega. Tähelepanek, millele juba algul tähelepanu ei pööranud. Enamus kutseid oli kirjutatud U.N.O nime all, aga sellele, kes mõrvariks osutus oli saadetud kiri teise isiku poolt. Huvitav, et politsei ei uurinud sellelt isikult (kes oli reaalne, erinevalt U.N.O-st), et mis värk.

10 inimesele mängitakse ette mõrvasüüdistused plaadilt. Ja selle peale hakkavad inimesed ükshaaval surema. Mürgitamised, kaljult alla lükkamised ja ka krõbedamad/selgemad mõrvad. Kuni jääb järgi vaid 1.

Freydont "Sudokumõrv"

Shelley Frydonti "Sudokumõrv" (Ersen, 344lk) on raamat teadurist ja sudoku lahendamise meistrist Katiest, kes naaseb kodulinna, kus ta lapsena oli tuntud nohikuna elanud. Katie naaseb kohaliku mõistatuste muuseumi rajaja ja oma lapsepõlve täiskasvanud sõbra, professor P.T. kutsel, et päästa muuseum sulgemisest. Selgub, et muuseum on alla käinud ja kohaliku linnakese kinnisvara maantee ehituse tõttu hinnas, nii et Katiel on käed-jalad tööd täis juba enne mõrva. Pärast professori mõrva on tal muidugi veelgi rohkem tegemist, lisaks enda süütuse tõestamisele veel ka südame kena politseiohvitseri käest päästmisega.

Raamatu valisin pealkirja järgi, sest sudokude lahendamine meeldib mulle väga. Või siis meeldis, ammu pole kätte võtnud. Aga jah.. mõnikord ei vea. Mõistatuste lahendamisest oli raamatus küll juttu, aga mitte eriti põhjalikult ja mõistatuste lahendamise abil mõrva lahendamine sai ka liiga vähe raamaturuumi. Peamine oli siiski intriig, vanaprouade hädaldamine jms. Igaaav oli. 

Raamat on mu 12ust väljakutse detsembrikuu raamat ja lähtuvalt kuu ülesandest saab uinutava põneviku auhinna.

Hainsalu "Luulepuhkusel"

Lehte Hainsalu "Luulepuhkusel" (Eesti Raamat, 200lk) oli mul miskipärast ükspäev selle kiiktooli kõrval põrandal, kui ma õhtul lastele raamatut ette lugesin. Kuna mul endal polnud ükski raamat tol hetkel pooleli, siis ma võtsin seda kui märki.

 Raamatu esimene osa on "Abielupuhkus", jutt sellest, kuidas noor abielunaine annab lapsed ämmale ning läheb mööda Eestimaad tuuritama ja oma noorepõlve sõbrannasid külastama. Väikestviisi meeleheitel koduperenaised on see jutt. Ei ole just eriti sobiv värsekele lesele lugemiseks, aga mis Sa teed, kui ta niimoodi ette sattus. Oleks pidanud teist paar aastat tagasi lugema. Raamatus on räägitud teemadest, millest korralike abielunaiste kontekstis ei räägita - abielurikkumine, lapse saamine väljaspool abielu ja abielumehega, lapse saamine kesistes oludes, laste kasvatamine mehe toeta ja tunnistades, et oled emana ülekoormatud. Noor naine igatahes naaseb koju uue perspektiivitundega või nii mulle tundub.

Ülejäänud jutud selles raamatus on paraku see kuukesega, mis tegelikult raamatu lugemisest mööda on läinud, juba peaaeg peast lennanud. Seal oli jutt väikesest Pillest, milles olid üsna täpselt edasi antud väikelapse kasvatamise võlud ja valud. Need hetked päevas, kui vaatad heldimusega oma mudilast vahelduvad rutiini tüütava üksluisusega ning rutiin omakorda väiksemate ja suuremata äparduste-õnnetustega. 

 Jutt kolmest laisast pojast ja nende käbedast eidest, kel oli vaevalt mahti ära surra, oli mõnes kohas nii naljakas ja siis jälle nii nukker.

Viimane lugu "Minu kallis Hiie". Selle juures ma ei jõudnudki aru saada, mis on õige ja mis vale. Vist ta sellepärast oligi kirja pandud, et ka autor ise ei tea seda. Või siis teab, aga ei ütle. Huvitav see ilmaelu.