Smith "Pühendumus"

Patti Smith "Pühendumus" (SA Kultuurileht, LR 2022, nr 11-12, 96lk). 

Raamat, mis sisaldab kolme lugu. Esimene neist on reisipäeviku katke. Teine lugu suurest pühendumisest oma kutsumusele. Kolmas lugu sellest, miks ja kuidas kirjanik kirjutab. 

Esimene lugu oli minu jaoks väga heaks alustuseks sellesse teemasse. Igapäevane elu, mis virr-varrina me ümber keerleb ja mille sees olles on vaja leida üles oma kutsumus ja sellele aega pühendada. Soovitavalt palju.

Teine lugu sellest, kuidas pühenduda nii, et midagi muud ei jää ellu alles. Ja kui jääb, siis kõik teenib seda ühte eesmärki, millele inimene on pühendnud. On see õnn? Mis saab siis, kui tekivad takistused ja sind rajale eemale kisuvad? Kuidas üldse leida oma suur-suur kutsumus, millele sooviks nii südamest pühenduda?

Kolmas lugu sellest, miks kirjanik kirjutab ja kuidas selleks materjali kogub. Peaaegu tekitab soovi kirjanik olla.

Han "Läbipaistvusühiskond"

Byung-Chul Hani "Läbipaistvusühiskond" (SA Kultuurileht, LR 2022, nr 7, 56lk). Saksa keelest tõlkunud Hasso Krull. 

Positiivsusühiskond - tasalülitamisühiskond, kus kaovad eripärad ja privaatsus.

Väljapanekuühiskond - distantsitus, mis tekib, kui kõik on avalik ja kättesaadav, surmab tõelise läheduse.

Tõsikindlusühiskond - läbipaistvus võtab asjadelt nende võlu, tõsikindlus muudab kõik ühemõõtmeliseks ega salli saladuste, mõistatuste, mitmetähenduslikkuse pinget.

Pornoühiskond - läbipaistvus eemaldab erootika ja järgi jääb ....

Kiirendusühiskond - läbipaistvusühiskond hävitab takti, rütmi ja hõngu. Sellega kaasneb vajadus muljete saamiseks kõike kiirendada. Aeglustamine paraku probleemi ei lahenda, sest rütm ja hõng ei taastu.

Intiimühiskond - elamuste muutmine kogemusteks, sisemise väliseks

Informatsiooniühiskond - jutustused vs tõde, luuletajad vs info

Paljastamisühiskond - ühiskonna läbivalgustamine maksimaalse kasumi nimel

Kontrolliühiskond - Võim läbipaistvusühikonnas? Järelvalve võtab järjest äärmuslikumaid vorme, sest võim ja läbipaistvus pole sõbrad.

Nii paljukest ma siis sellest raamatust mõistsin. Filosoofi minust ei saa, aga mitmed vaatenurgad olid väga huvitavad.

Owens "Kus laulavad langustid"

 Delia Owens "Kus laulavad langustid" (Rahva Raamat, 392lk). 

See raamat oli mulle siit ja sealt silma jäänud, aga ma väga ei süvenenud ja jättis külmaks. Siis oli kord töökaaslastega raamatust juttu ja tekkis kerge huvi. Otsustasin oma eelarvamuse, et "kui kõigile meeldib, siis on liiga tavaline ja mulle ei meeldi" kõrvale panna ja raamatu ikkagi kätte võtta.

Raamatu algusots oli minu jaoks natuke tüütu. Või siis lihtsalt liiga raske ja kurb, et oleksin nautinud. Aga mida edasi ja mida lootusrikkamaks tegevustik muutus, seda põnevam see minu jaoks oli. Kõik ju tahavad näha kuidas underdog õnnestub.

Lisaks lummav maastik, mis loob omamoodi teise maailma. See mööda vett paadiga kihutamine ja elu randadel tundus väga vaba ja mõnus ja romatiline. Ilmselt lugedes on see rohkem nii, sest igasugu praktilised probleemid nagu katki läinud paadimootor või otsa saanud bensiin või ootamatu vihm või veepritsmetest märjaks kastetud riided läbi raamatulehtede ju minuni ei jõua.

Pole mu lemmikraamat, aga kahtlemata positiivne üllatus.

Laan "Luukere Juhani juhtumised"

Triinu Laane "Luukere Juhani juhtumised" (Päike ja Pilv, 64lk).

Päris meeleolukas raamat elust ja surmast ja igapäevasest lahkusest ja väikesest värvist, mida toob ellu see, kui astud oma teelt kõrvale ja teed midagi kellegi teise heaks.

Loetud lugemise väljakutse grupi raamatukogude aasta väljakutse raames.

Levi "Kunst olla ise"

Vladimir Levi "Kunst olla ise" (Loomingu Raamatukogu , 1983 41-43). 

Väljakutse raames valisin lugemiseks 70ndate lõpus kirjutatud eneseabiraamatu. Kui põnev! 

Raamatu sisu üllatas. Raamatu peamine eesmärk oli õpetatada asja, mida autor nimetas autotreeninguks. Minu meelest oli see põhimõtteliselt mediteerimine, mida seal õpetati, aga ma polnudki varem nii põhjalikku ja süstemaatilist käsitlust sellest näinud - maailmas tõesti polegi midagi uut. Hingamisharjutused, enese jälgimine, keskendumise harjutamine jne. 

Kõige rohkem meeldis mulle lk 133 "Rõõmustamise kunst". (allpool lühendatud kokkuvõte)

Rõõm väikeste asjade üle, rõõm kõige üle, elurõõm - see algne püha kunst omandatakse lapsepõlves. ... Kuhu ta pärast kaob? 

Kas ei võta me ise endalt rõõmusid ära - oma rõõmukartusega, oma rõõmuandetusega, oma oskamatu suhtumisega sellesse? Kas ei võõrdu me iseenda tahtel rõõmustamast mingi arusaamatu kangekaelsuse või lihtlabase inertsi tõttu?

Olen veendunud, et tõeline täiskasvanuks saamine ainult suurendab võimalikku rõõmude hulka, avab meile aina uued rõõmude ruumid. Olen kindel ka selles, et enamik inimesi jätab normaalse rõõmustamine järele ainult sellepärast, et nad peavad seda sobimatuks. Ja üsna sageli ka sellepärast, et nad sunnivad ennast rõõmustama.

... olge tähelepanelikud oma rõõmude vastu, kasvatage neid nagu hoolikas aednik ja ärge põlake midagi, mitte kõige vähematki rohuliblet.

 Pole mõtet ennast rõõmustama sundida - vägivald ajab habrast seesmist mehhanismi ainult ummikusse ja purustab seda, otse vastupidi, raudse pendliseaduse järgi on vaja rõõmu tundmise võimaluse juurde tagasipöördumiseks vahepeal kannatada. Ei, "paradiislik" vägivald on võimatu. Aga on võimalik lasta endale rõõme sisse, lubada neil õitsele puhkeda.