Salulaid "Ülelahe pumpernikkel. Soome tööle"

Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud! Seekord sai siis nii, et raamatukogus naeratas raamat mulle vaid korraks ja saigi ta koju toodud -  Kersti Salulaiu "Ülelahe pumpernikkel. Soome tööle" (Hea lugu, 128lk). Kirjanikust ei olnud ma varem midagi kuulnud. Nüüd googledasin teda ka. Soome tööle läinud õpetaja - ju sellepärast sulg nii kergelt lippas ja raamat nii ladusalt loetud sai. Samas kahju, et üks hea väljendusoskusega õpetaja on Eestis jälle vähem.
http://www.kuulutaja.ee/pedagoog-pani-ameti-maha-ja-laks-soome-toole/

Raamatut oli hea lihtne lugeda. Oli sellises stiilis kirjutatud nagu mulle meeldib. Lihtsalt inimeste lugudena, nii et sai asjadest veidi erinevaid vaatepunkte näha. Osa lugusid olid sellised, mis muidugi juba siit-sealt tuttavad või kõlavad täiesti normaalsena - mida ikka oodata välisriiki minnes. Aga osa sellised, mida ei oleks osanud uneski näha. Selliste välja mõtlemine tundub võimatu, seega vast on need puha tõsi.

Veidi kurb alatoon jäi kõigele sellele juurde. Eriti kui tegelane mõtles, et "tahaks tagasi Eestisse, aga kes mind seal ootab ja mida ma seal teen". Isegi kui rahamuret ja töö leidmise raskusi Eestis poleks, siis on juba nii kaua Soome elatud-töötatud, et polegi enam kedagi, kellega Eestis suhtleks ning kelle pärast tagasi minna. Eestis ei käida enam pühadegi puhul, eelistatakse puhkusereise soojale maale.

Mulle tundub, et välismaale tööle suundujad on tegelikult pigem ettevõtlikum osa eestlastest. Sest välismaale endale töökoha sebimine nõuab ju ettevõtlikkust. Nii kahju, et see ettevõtlik osa eestlastest ei loo firmasid Eestis ega paku siin inimestele tööd. Pigem eelistatakse Soomes lihtsat tööd. Kõrvalpõikena - eriti ettevõtlik oli raamatus Maia, seda andis ikka lugeda ja imestada.

Mul on hea meel, et lugesin. Teatud uus kultuur on tekkinud Soome tööle läinud eestlaste ümber, varem ei olnud ma seda üldse teadvustanud.

Meres "Lihtsad valikud"

Teemasse nr 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata, leidsin raamatu üsna juhuslikult. Nimelt vahetasin telekal kanalit ja seal olid viimased minutid saatest, kus rääkis üks naine depressioonist (videot saad saadata siit https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=84284, alates 40:40). Minu jaoks tundusid tema esimesed laused (selle kohta, et depressiooniga üritas ta hästi palju tegevust leida, et mitte nukrutsema jääda) nii rumalad - ülepingest pigem tekib depressioon minu meelest. Aga kui tema teine lause oli, et see ei töötanud ning nüüd ta teeb teisiti, siis mõtlesin: "Vau! Nii tark naine!". Ja ekraanilt nägin, et tegemist Triinu Meresega.
Samal ajal muidugi on mitmelt poolt kõrva jäänud kiitvad sõnad Triinu Merese romaani "Lihtsad valikud" (Varrak, 272lk) suunas. Ma polnud uurinud, millest see raamat räägib, niisama väga lugema ei kutsunud. Aga kui nüüd "kohtusin" autoriga ja nägin, et nii intelligentne inimene, siis mõtlesin, et oleks aeg see kätte võtta.
Paraku oli see viga. Tegemist on ulmeromaaniga. Ja see pole üldse minu teema. Mul hakkab lihtsalt igav suuremat osa ulmekaid lugedes. Aga siiski... lugesin raamatu läbi. Ja nautisin eelkõige paralleele meie maailmaga. Muidugi on need liialdatud, aga samas nägin nendes teatud irooniat.
Minu lemmikmõte raamatust on "usuvaktsiin" ja "immuunsüsteemi ülereaktsioon usuvaktsiinile". Need leheküljed panid silma särama. Minu jaoks raamatu lemmikosa.
Aga need osad, mida ma meie tänapäeva kõverpeegli peegeldusena ei osanud näha, olid päris igavad. Ilmselgelt peaks teinekord enne raamatu kokkuvõtet vaatama, kui raamat lugemiseks välja valida.

Atwood "The Edible Woman"

Teema nr 14. Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan valimisel oli mu pea tühi. Mõtlesin nii ja mõtlesin naa. Mõne kirjaniku, kelle raamatud on mulle meeldinud, debüütromaani olen ma juba lugenud. Parim debüütromaan, mis kohe meelde tuleb ja mida ma hiljuti olen lugenud, on Alan Bradley "Piruka magus põhi" - aga loetud. Kusjuures Bradleyt pole minu meelest palju rohkem mõtetki lugeda... "Mõrv ei ole lapsemäng" oli veidi liiga sarnane, ootused olid ka kõrgemad vist.

Aga meenus, et ulmekirjanduse osas lugesin eelmisel aastal ühte raamatut, mis mulle tõeliselt meeldis ja meelde jäi - Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" ja otsustasin, et oleks tore teada, kuidas tema alustas. Wikipedia muidugi reetis kiirelt, et tema esimene romaan oli "The Edible Woman" (McClelland and Stewart Limites, 281lk), kirjeldused selle kohta olid ülivõrdes. Paraku pole raamatut eesti keelde tõlgitud, aga selgus, et minu koduraamatukogus originaalkeeles täiesti olemas.

Raamat oli minu jaoks pigem pettumus. Tütarlaps (Marian) elab mõnusat tütarlapseelu. Tal on linnas üürikorter koos sõbrannaga, ta käib üsna mõnusal kontoritööl, tal on kena poiss-sõber. Aga siiski tundub ta üsna rahul sellega, mis on. Vaadates kõrvalt teise sõbranna kolmandat rasedust kahe pisikese põnni kõrvalt, ei tundu ta ihkavat abielunaise staatust ega lapsigi. Paati kõigutab veidi toanaaber, kes soovib endale vallaslast ning otsib ohvrit isarolli. Aga peategelasele tekitab see probleeme peamiselt seetõttu, et nende korteriperenaine ei lubaks lapsega  tüdrukul enda majas elada ning tal tuleks otsida uus toanaaber.

Kui poiss-sõbra (Peter) viimane vallaline kamraad abiellub, teeb viimane Marianile abieluettepaneku. Hoolimata sellest, et ta on veendunud poiss-mees. Marian mingis mõttes igatseb seda ettepanekut, aga siiski mitte abielunaise staatust. Kihluse järel tekib tal "kiiks", et paljud toidud (eriti liharoad) muutuvad talle vastumeelseks. Lisaks tekib talle töö kaudu meestuttav, kellega koos aja veetmine tundub paeluvam kui kihlatuga koos olemine. Ilmselt saab nutikam lugeja juba aru, et midagi head sellest kõigest ei tulnud.

Saan aru küll, sügavam sisu täiesti olemas tütarlapse igapäevategemiste kirjelduste kõrval. Ulmelised võrdlused töötavad ajastu naise rollimudeli vastuolude väljatoomisel. Aga minul polnud siiski põnev lugeda. Kiskus igavaks, pingutasin siiski lõpuni, aga ... poleks väga mõtet olnud.

Naan "Lukuga päevik"

Teema 46 on raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi +perekonnanimi) ei ole. Sellesse valisin Elina Naani "Lukuga päevik" (trükitud Tallinna Raamatutrükikojas, 192lk).

Luuleraamat, mille lehekülgedelt sai lugeda armastuse tärkamise, õitsemise kaunist lugu ning lahkumineku kurbusele ja tüdruku naiseks kasvamisele kaasa elada. Nautisin armastuse loo kergust ja hoogu.

Ma ei ole üldse suur luuetuste sõber. Endateada. Aga võibolla nüüd siis juba olen :) Luuletuste juures võlub mind just kergus, voolamine, napisõnalisus.

Minus kõlavad siiani mõned jupid...

laps minus mängib
tüdruk minus katsetab
naine minus armastab
armuke minus õpib
ema minus hoolitseb
nõid minus teab
ingel minus juhatab

hetkeks,
mil mõistad,
millest ma tehtud olen
...olen
juba
uus

vahel
on
vaja
kellegi
teise
mõtteid
lugeda
,
et
enda
omasid
emmata

Brown "Ebatäiuslikkuse kingitused"

Alustasin Brené Browni raamatu "Ebatäiuslikkuse kingitused" (Pilgrim, 184lk) lugemist juba mitu aastat tagasi. Siis jäi pooleli. Peamiselt sellepärast, et mulle ei meeldinud see, kuidas raamat tõlgitud on. Osaliselt konarlikult jne. Mõtlesin, et hangin inglisekeelse ja loen seda. Aga paljugi ma seda inglisekeelset hankida viitsisin ja ühel hetkel võtsin sellesama riiulist - polnud see tõlge nii hull midagi.
Seda ei oleks osanud ka arvata, et see raamat saab teemasse nr 23 -raamat, mis pisara silma tõi.

Raamatus on 10 peatükis räägitud 10 põhimõttest.

Esimene põhimõte räägib sellest, kuidas õnnelik olemiseks ei saa hoolida kõigi teiste inimeste arvamusest ning tegeleda teiste inimeste meelejärele olemisega. Sel juhul ei jää aega mõelda sellele, kuidas ise õnnelik olla.

Teine põhimõte keskendub perfektsionismile ja seletab selle olemust kui kaitsekilpi, mida me kasutame selleks, et mitte tunnistada häbi, süüd, hukkamõistu kartust.

Kolmas põhimõte - resilentsus. Üks selle raamatu tõlkeid, mis mind närvi ajas. Samas ma ei oskaks ise ka parem vastet pakkuda. Vastupidavusvõime? Kohanemisvõime? Selles räägiti peamiselt häbi resilentsusest ehk siis võimest vaadata häbist mööda, astuda sellele vastu ning tegutseda edasi hoolimata sellest, et häbitunne või võimalus häbisse jääda kisub tagasi.

Neljas põhimõte on tänulikkus ja rõõm. Tänulikkuse leidmine igas päevas ja rõõmu nägemine. Isegi kui suures plaanis tundub, et probleem on probleemis kinni, siis igapäevased väikesed rõõmud ei ole olemata. Neid tasub tähele panna ning tänulik olla, see teebki elust elu.

Viies põhimõte on intuitsioon ja usk. Minu jaoks kommentaari ei vaja.

Kuues põhimõte on loovus. Õnn tundest, et oled midagi ise oma kätega teinud, on vist paljude jaoks tuttav.

Seitsmes põhimõte on mäng ja puhkus. Lihtsalt ajaveetmine ilma, et oleksid tulemusele orienteeritud. Kes mäletab, kuidas see käib?

Kaheksas põhimõte on rahulikkus ja tasasus. Pidevale ärevusele vastukaaluks.

Üheksas põhimõte on mõttekas töö. Millegi sellise tegemine igapäevaselt, millest tunned, et lood väärtust.

Kümnes põhimõte on kõige keerulisem - kontrollist loobumine. Laula nagu keegi ei kuulaks, tantsi nagu keegi ei vaataks, naera ... Kui saad seda teha ilma kontrollita, siis see ju ongi õnn.

Selline raamat. Aitäh laenajale kannatlikkuse eest :)