Haruf "Our Souls at Night"

 Kent Harufi "Our Souls at Night" räägib eakast naisest, kel saab villand üksinda magamisest. Ta läheb ütleb naabrimehele, et prooviks koos magada. Ja nii saab alguse ilus ja sõbralik suhe, õhtune ühine jook, jutud magamistoas, üksteise seltskonna nautimine erinevatel viisidel. 

Ma raamatust eestikeelset tõlget ei leidnud, aga leidsin selle mingist veebiraamatukogust ja lugesin inglise keeles ja ekraani peal.

Raamat on tore meenutus, kuidas inimlik soojus on asi, mida me vajame kõik. Toredad kaaslased toovad ellu värvi ja rõõmu. Polegi nii tähtis, kuidas nad ellu sattunud on.

Kivimäe "Suur tuba"

Juta Kivimäe raamat "Suur tuba" (Varrak, 263lk) räägib ühe juudiperekonna elust-olust teise maailmasõja järgses Eestis. Jutustatud on lugu väikese Mintsi vaatepunktist ja suu läbi. 

Mintsil on kassihaigus. Tema juuksed on maha aetud ning ta elab Tartus Pargi tänaval oma vanaema-vanaisa juures. Iga päev käiakse Lina tänaval haiglas seda kassihaigust ravimas ja ravi kestab terve aasta. Mintsi ema elab Tallinnas ja töötab haiglas arstina. Mintsi isa elab kuskil mujal, teda näeb Mintsi vahel Pärnus sealsete sugulaste juures. 

Korter Pargi tänaval on ühiskorter, kus eri tubades elab värvikaid inimesi erinevatest eluvaldkondadest. Elu käib ka Mintsi vanaema-vanaisa st Bobe ja Zeide juures. Seal kogunevad erinevad sugulased iganädalaselt sabatit pidama ja astuvad läbi muudki värvikad inimesed. Lisaks on hoovis palju erinevaid lapsi, kellelt on mõndagi õppida. Ja kõrvalmajas elas mõnda aega ka Betti Alver. 

Olustikku kirjeldava raamatuna väga huvitav. Lapse elu kirjeldusena... mõtlemapanev.

Laaman "Mis need sipelgad"

 Ilona Laamani "Mis need sipelgad ka ära ei ole" (mana, 51lk) valis mulle lugemiseks Kaja. Kui ma palusin tal minu armastele poegadele valida mõned lihtsasti loetavad luulekogud kohustusliku lugemise tarbeks. Selgus, et ühe oli ta valinud täitsa mulle ka. Aitäh!

Täitsa tore lugemine oli. Õhtuti enne und kuni mõne erilise pärlikese juurde mõtlema ja und ootama jääda. Mõned mu lemmikumad: 

Öösel

Nüüd magavad sadamas
Põletamata jäätud laevad
ja sinu kehal on su hinge kõrvalmaik.
Nüüd on taevas meile must
ja leebe, armuline,
nüüd magab ämblik nurgas
jänesed kivi varjus
ja sadamas magavad kõik meie 
võimatud lootused.

Inkognito

Ma otsisin õnne ukse tagant
aga seal oli ainult tõmbetuul
ma otsisin õnne voodi alt
seal oli 3 tolmututti
Ma küsisin kõigi käest
nad ütlesid nii ja naa
et õpi itaalia keelt ja
õpi heegeldama ja siis 
tuleb õnn ma vaatasin
igaks juhuks uuesti voodi alla
seal polnud mõhkugi ma
mõtlesin mis pagan ja 
üks ütles, et abiellu ja 
teine ütles jumala pärast
seda tempu ära sa tee
ja kolmas ütles joo kohvi
aga ühel päeval midagi
lahkus mu rinnust mu suureks
imestusest see oligi õnn ja
voodi alla ma enam kunagi ei vaata
 

Moyes "Tähtede jagaja"

Jojo Moyesi romaani "Tähtede jagaja" (Rahva Raamatu kirjastus 445lk) korjasin poolkogemata kombel laenuks kaasa perekonna jõulupeolt. Oma viimase aja viletsasti kulgenud seiklusi raamatutemaailmas arvesse võttes arvasin, et ehk annan järgmisel jõulupeol tagasi. Aga tegelikult sai see juba jaanuari esimestel päevadel lõpuni loetud. 

Täitsa huvitav oli teada saada, et kaugel Ameerikamaal oli kord selline seltskond raamatukoguhoidjaid, kes raamatuid inimestele ratsa kodudesse kätte viisid. Läbi ükskõik millise ilma ja silme ees eesmärk, et kohalikud lapsed lugema õpiksid, naised haridust saaksid ja elu tasapisi paraneks. 

Eks peategelaste isiklikud elud mängisid  muidugi ka rolli. Üks Inglismaalt imporditud pruut - Alice, mõned hoolitsetult kasvanud tütarlapsed, kes kodust välja pääsesid ja elus esimese sõõmu vabadust hingasid, üks poolmetsikuna kasvanud mäginaine Margery seda kampa juhtimas ja karjatamas. Lisaks üks mustanahaline naine, kes midagi raamatukogu pidamisest päriselt teadis ka. 

Inglismaalt imporditud pruut Alice oli päris põneva tegevusliiniga. Oodatavalt põnevaga. Veidi ootamatu, kuid siiski oodatava pöördega lõpuga.  Margery tegevusliin oli mitme eriti ootamatu pöördega, eriti ootamatu lõpuga. Aga raamat kannatab kõik pöörded kenasti ära.

 Kokkuvõttes oli päris tore. Eriti tore, et lemmiktegelaste elu raamatu lõpuks kenasti õnnelikku rööpasse pööras. 

Fitzgerald "Suur Gatsby"

 F. Scott Fitzgeraldi "Suur Gatsby" (Rahva Raamat, 192lk) on olnud vist kohustuslik kirjandus juba päris pikalt, aga minu kooliajal vähemalt minule seda kohustuslikus korras lugeda ei antud. Seega kui nüüd omal laps gümnaasiumis seda luges, mõtlesin, et vaataks ka korraks sisse.

 Peab tunnistama, et ei sattunud vist lugemiseks õige aeg. Raamatust umbes kolmveerand oli meeletult igav. Sain lugedeski aru küll, et sätiti seal lõpus olevaks suureks pauguks, aga ikka oli meeletult igav ja lugemisega läks väga kaua. 

Lõpp üllatase eelkõige seepärast, et olin esimese otsa raamatust suutnud selleks ajaks ära unustada, kui lõpuni jõudsin. Eriti igavad kohad. 

Millest raamat kõneles. Tegelikult olid seal mõned huvitavad tegelased küll. Peategelane, Gatsby, oli ühiskonnaklassi vahetanud mees. Huvitaval kombel oli tal see klassivahetus kulgenud nii, et vanasse klassi ja sotsiaalsesse ringkonda ta enam ei sobinud, uude ei suutnud end ka korralikult sisse sulatada. Mõnikord tundub, et klassivahetus õnnestub inimestel nii, et nad suudavad vana klassiga sidemed säilitada ja uuega uued luua. Aga mitte siin. 

Teiseks oli raamatus tegelane nimega Daisy, selle karakter esmapilgul oli üsnagi tülgastav. Veidi mõtlesin sellele teemal pikemalt, siis tundus mulle, et Daisy oli tegelikult selle perioodi naiste paratamatus - erinevate meeste lükata-tõugata. Iseseisva naisena hakkamasaamine oli niivõrd keeruline, ka põlatud, seega sai naine käiagi meestel käest kätte - isalt, abikaasale ja kui abikaasaga edasi minna ei saanud, siis temast lahti saada muidugi ka ei saanud. Eks ta muidugi oli nõrgavõitu iseloomuga, aga praegugi on lähisuhtevägivald probleem ja vägivaldsest suhtest naistel keeruline lahkuda, seega Daisyle tema käitumist pahaks panna pole just kerge.

 

Kätlin Kaldmaa "Minu külas..."

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" (Hunt, 48lk) on raamat, kus kirjanik kirjeldab oma kogemusi kahes erinevas külas. Kreekas, kus kogu aeg tundub olevat soe, päev vaheldub ööga ja Islandil, kus suur osa aastast on pimeda pausivõtmise aeg ja suur osa aastast polaarpäevaselt valge. Külaelu lihtsus, aeglus, võimalus süveneda enda tegemistesse ja mitte joosta kaasas väliste stiimulitega, ilmselt on selle raamatu kõige paeluvam osa minu jaoks. Olgu see küla siis siin või seal. 

Mõnus lugemine oli. 

Logde akadeemiline triloogia

David Lodge romaane "Ühest kohast teise" (Varrak, 256lk), "Väike maailm" (Varrak, 375lk) ja "Väärt töö" (Varrak, 389lk) lugesin Lodgele pühendatud geopeituse aarde lahendamiseks. Esiteks tegi aarde peitja kurja nalja ja pani raamatute nimed kirja sellises järjekorras, et esimesena haarasin ma triloogia teise raamatu. Lisaks sellele polnud esimesena loetud raamatus ühtki vastust küsimusetele, mis mõistatuse lahendamiseks oleks vaja olnud. Kolmandaks oli kogu see raamat ülimalt imelik, keeruline jälgida ja kui ma oleks selle ise lugemiseks valinud, oleks see kindlasti pooleli jäänud.

Triloogia esimene raamat meeldis mulle kõige rohkem. Täitsa vahva jutt, kus tundus, et eesmärgiks on USA ja UK ülikoolide süsteeme võrrelda, peamiselt neisse süsteemidesse suunatud rahavoogude toekust. Kõige huvitavam kuigi samas ka üliveider oli sellest isiklik osa - töökohavahetust teinud ülikooli akadeemilised töötajad, tegid samal ajal ka abikaasade vahetust. Kusjuures tundub, et mõlema vahetuse juhtiv pool oli USA kaasa. 

Teine raamat oli täis virr-varri - konverents konverentsi otsa, tegevusliinid vaheldusid kiiresti ja neid oli nii palju, et ma ei jaksanud neil järge pidada. Peamiselt tundus, et rõhutada sooviti seda, kuidas akadeemilised konverentsid on peamiselt seksuaalelu vürtsitamise paigad.

Kolmas raamat oli taaskord selgem. Kaks peamist tegevusliini, mis omavahel kokku said. Huvitavad tööstuse ja akadeemilise asutuse erinevused ja sarnasused. Suhteid oli ka, aga mitte nii ülepaisutatud hulgal. 

Mõtlen vaikselt kas oleks mõistlik see triloogia kunagi üle lugeda, võibolla jääks silma detaile, mis loo minu jaoks kokku sõlmiks. Aga hetkel seda teha ei taha.

Kolk - luulekogud

Jüri Kolki luulekogud "Hele täht" ja "Igapidi üks õnn ja rõõm", andis mulle mu raamatukoguhoidjast sõber Kaja. 

Luuletused sisaldavad suures osas paroodiaid tuntud lauludele või luuletustele. Enamus olid päris toredad. Mõned võibolla ka sellised, mille originaali ma ei teadnud ja seetõttu ära ei tundnud. Kuigi Kaja jättis mulle raamatu vahele hea hulga vihjeid ka. Teine tundub olevat natuke sügavamalt autori enda suhtumise ja meelsuse väljendamine. Mulle täitsa meeldisid, isegi need, millega ma päris nõus pole. 

jaanipäeval kõrgeks kasva sotsiaalne surve
peab otsima sõnajalaõit, jooma ja linalakk neidu küttima
ütle kas ma vanni minna tohin
või pean lõkke ääres kükkima

Lugesin neid õhukesi luulekogusid kaua. Paar luuletust iga paari päeva tagant. Vahel ka mõne pikema jupi. Jätkus nii kauemaks, aga algusots on juba ununenud. Saaks uue ringi teha.

Kaldmaa "Väike terav nuga"

Kätlin Kaldmaa raamatu "Väike terav nuga" (Tuum, 206lk) haarasin raamatukogus riiulilt, sest mul oli raamatukoguhoidjaga vaja juttu teha. Aga ta tundus kuidagi pahur. Mul on harva õnne kui ma raamatukogus lihtsalt riiulilt midagi haaran, seega ootused eriti kõrged ei olnud. Peamiselt meeldis mulle selle raamatu formaat - mõnus väikemõõduline käeshoidmise ja käekotti panemise raamat. Igatahes lugema hakatas olid ootused madalad.

Kui ma olin esimese novelli läbi lugenud, olin meeldivalt üllatunud. Lugu meeldis mulle väga. Tundus selline mõnus hea tuju lugu. Kui ma sellele teise loo lugemise järel - mis selgelt polnud hea tuju lugu - tagasi mõtlesin, märkasin oma suureks ehmatuseks, et mulle jõudis loo mõte alles tagantjärgi kohale. Minu ootused raamatule tõusid selle peale muidugi märgatavalt. Ja ma ei pidanud pettuma.

Mul on raske otsustada, kas mu lemmik on raamatu nimilugu või siiski esimene lugu. Loen harva ilukirjandust mitu korda, aga need lood kavatsen enne raamatu tagastamise kindlasti üle lugemda.

 

Butler "Kindred"

 Vahel tuleb nagu iseenesest kuskil vastu mõni nimekiri raamatutest, mida kindlasti peaks elu jooksul lugema. Jaanuaris leidsin ühe, mis pakkus välja 12 raamatut, mida aasta jooksul lugeda, igaks kuuks üks. Tundub, et mul võib õnnestuda sel aastal ehk neist 3 läbi lugeda - sest jaanuari raamatu lõpetasin. Selleks oli Octavia E. Butleri "Kindred" (Headline, 295lk). 

Raamat räägib mustanahalisest naisest nimega Dana, kes on 1976a abielus valgenahalise mehega. Aga äkitselt juhtub, et Dana reisi ajas tagasi aastasse 1815, kus tal oli vaja päästa Rufus, valge istanduseomaniku poeg, uppumissurmast. 

Minu jaoks raamatu peamine lugu - valgest poisist, kellel küll tundus olevat süda sees, aga kes oli ikkagi oma aja mees ja vabana sündinud mustanahalisest naisest, kellest sai äkitselt ori. Just see ajas tagasi hüppamine ja orjana elamine pärast vabana elamise kogemust, oli raamatu peamine sõnum minu jaoks. 

Lugedes raamatuid orjade elust, tundub nii lihtne öelda "see oli selline aeg". Aga ei olnud ju! Aeg on alati ühtemoodi aeg ja kannatused on ühtemoodi kannatused.

Raud "Keedetud hirvede aeg"

 Piret Raua "Keedetud hirvede aeg" (Tänapäev, 301lk) olin lugemiseks raamatukogus järjekorda pannud nii kaua aega tagasi, et olin selle fakti täiesti unustanud. Kord oma järjekorras olevate raamatute nimistule kogemata klõpsates märkasin seda, aga meenutada ei suutnud, kuidas ta mulle sinna sattus. Aga usaldasin mineviku ennast ja kui järjekord kätte jõudis, hakkasin õhinaga lugema.

 Nii tore on lugeda hästi kirjutatud raamatut, kus sõnad annavad edasi mitte ainult mõtteid, vaid ka inimeste olemust ja tundeid. Maagilise realismi elemendid, rõhutasid veelgi enam tegelaste hinges toimuvat ja mulle mõjusid seega positiivsena, kuigi igasuguses ulme elemendid pole üldjuhul minu maitse.

 Raamat lõppes minu jaoks ootamatute pööretega ja jäi kuidagi natuke poolikuks, ilma lõpplahenduseta. Aga eks elu ongi vahel selline.

 

Christie "Magav mõrv"

Viimaste jõulude ja uue aasta vahelisel leidsin Saue Raamatukuubikust selle vahva raamatu - Agatha Christie "Magav mõrv" (Tallinn, 186lk). 

Raamat räägib Inglismaale naasnud noorest naisest, kes lapsena kaotanud oma ema ning veidi hiljem kahtlastel asjaoludel ka oma kasuema - isa uue abikaasa. Naine on selle järel saadetud kaugele Austraaliasse sugulaste juurde ning naaseb nüüd koos abikaasaga oma juurte juurde. "Kodumaale", kus ta tegelikult vaid väikese lapsena mõned kuu elanud - ema surma ja kasuema surma vahelisel ajal. 

Naisele hakkavad mitmed asjad tunduma tuttavad ja pikapeale meenub endine elu. Lisaks lahendab ta koos mõnede kohalike nõuandjatega ka oma kasuema kadumise loo.

Kross "Vastutuulelaev"

Jaan Krossi raamatut "Vastutuulelaev" (Eesti Raamat, 320lk) lugesin pärast Naissaare külastusest inspiratsiooni saamist. 

Raamat räägib Naissaarel sündinud ja täiskasvanuikka sirgunud tipptasemel optikust ja leiutajast Bernhard Schmidtist. Hoolimata saksapärasest nimest ja enamuse täiskasvanuelust Saksamaal töötamisest oli tegemist puhta eestlasega, kes oma Naissaare päritolu üle oli elu lõpuni uhke.

Tundub, et Kross on raamatu kirjutanud nii palju kui võimalik Schmitdi sugulaste, sõprade ja kolleegidega tehtud intervjuude põhjal. Eks ta ilmselt on omast fantaasiast üht-teist kohendanud. Kuna pooled raamatu peatükid toimuvad Bernhardi peas, siis eks ta on välja mõelnud mõtted, mis võiks sobida sellise elusaatusega mehe pähe. 

Üldiselt oli päris vahva lugemine. Kuigi vahepeal läks raskelt. Mitmed intervjuud olid minu jaoks igavad, kuigi mõned olid hirmägedad. Mõned osad kus jutustas Bernhard ja jäi oma mõtetesse väga kinni, andsid ka ära kannatada. Aga vahepealsed krossilikud vahvad ütlemised ja kujundid olid lugemist/ootamist väärt. Ja Krossi raamatu lõpus tutvustatud vandenõuteooria oli õõvastav, aga kahtlaselt ... võimalik.

Promet "Primavera"

Lilli Prometi raamat "Primavera" (Varrak, 2016, 215lk) on esmakordselt ilmunud aastal 1971. Raamat räägib näitlejanna Saskiast, kes on mingil põhjusel saanud võimaluse käia välisreisil Itaalias. Võimalik, et saamaks inspirtatsiooni oma sügisel ees ootava lavastuse jaoks, kus ta Kleopatrat kehastab.

Reisil on ka Lilli noorepõlvearmastus, mitmed huvitavad tegelased ja tõenäoliselt ka vähemalt üks partei koputaja. Lisaks kohtub Lilli Roomas oma noorepõlvetuttavaga, kes juba ammu on Prantsusmaale emigreerunud ja nüüd vabas maailma elab. 

Tagantjärgi lugedes on isegi mul peaaegu keeruline mõista seda olukorda - kuidas raudse eesriide tagant väljunud inimesed näevad kaunist ajaloolist Itaaliat. Aga lisaks sellele on kirjanik näidanud meile ka nende inimeste hinge, sõja löödud hingehaavu, nende lähedaste üleelamisi ja lihtsalt elu jooksul üle elatud raskusi. Inimesed on nagu korraks saanud astuda oma eludest välja puhkusele - sinise taeva, päikesest pakatava õhu ja helkiva veini maailma. Aga kui palju muudavad need mõned nädalad neid inimestena ja kui palju jääb sellest nende ellu püsima?

Kas Lilli on õnnelikum, olles taas kohtunud oma noorepõlvearmastusega, veetnud temaga aega, rääkinud selgeks vahepeal juhtunu?

Pludra "Pisi-Matten ja valge merikarp"

Benno Pludra raamat "Pisi-Matten ja valge merikarp" (Eesti Raamat, 1970, 74lk) sai kätte võetud selleks, et geopeituse mõistatusaare ära lahendada. 

Minu jaoks oli Pludra täiesti tundmatu kirjanik. Raamat oli kena lastejutt, mis leidis aset väikeses kalurikülas ettevõtliku poisiga, nimega Pisi-Matten. Selles külas püüti kala rüsadega ja Pisi-Matten tegi oma isa - kalur Matteni - eeskujul endalegi väikese rüsa kalda aarde vette. Aga kuna see rüsa oli halvasti tehtud ja kalapüügiks sobimatu koha peal, tõi see Pisi-Mattenile ainult pettumust, südamevalu ja narrimist.

Aitas Pisi-Mattenit legendaarne kaugelt maalt toodud valge merekarp või isa ja sõprade hool? Aga lugu lõppes õnnelikult.

Walsh "Minu elu armastus"

Rosie Walsh "Minu elu armastus" (Helios, 343lk) jäi mulle raamatukogus näppu ja tundus kuidagi tuttav. Pikapeale meenus, et olen sama autori raamatut "Ilma ainsagi sõnata" lugenud ja meenus, et mulle too lugu meeldis. Seega võtsin raamatu raamatukogust kaasa.

Raamat räägib kenast väikesest perekonnast - mees, naine ja üks kena tütreke, koer ka lisaks. Algul tundub nagu väike nunnu elu, mõlemalt toredad ja huvipakkuvad töökohad, ühine naer ja intiimsus, sõbrad, sugulased. Täiuslik väike elu. Seda elu varjutab raske haigus, pikalt kestnud ravi, aga ümber nurga on lootus tervenemisest ja edasisest rõõmasast elust süngete varjudeta.

Aga tasakesi selgub, et naise eelmise elu luukered ei ole maetud piisavalt sügavale ja kipuvad end tasakesi pinnale kraapima, üks teise järel. Raamat ei saa muidugi ilma selleta, et need kõik oleks meile igakülgselt ette näidatud, lõppeda. Lisaks klaaritakse raamatu lõpus ära ka üks eriti imelik vastuolu, mis minu jaoks ilmnemisel kuidagi sobida ei tahtnud. 

Raamatu peategelane Emma (aka Emily) nimelt andis oma vastsündinud beebi, keda plaanis adopteerimiseks ära anda, aga ümber mõtles, ikkagi valitud perekonnale. Äraandmise põhjuseks oli, et haiglas, sünnitusjärgse psühhoosi ravimise ajal, väidetavalt üritas Emma last lämmatada. See ei sobinud mitte kuidagi Emma tegelaskujuga, energiaga, kogu tema varasematelt ja hilisematelt lehekülgedelt leitud olemusega. Ja raamatu lõpus selgus minu üllatuseks, et see polnudki tõsi. See seik muutis raamatu ja autori minu jaoks eriti sümpaatseks.

Orwell "1984"

George Orwelli lugemise mõttega olen ma mänginud juba kaua. Minu meelest olen ma 1984 isegi siit-sealt lugenud - tuli tuttav ette. Aga vist ma tookord jätsin juppe vahele ja raamatu sisu mõistmiseks polnud piisavalt elukogemust. Seekord võtsin raamatu tegelikult ette välisel põhjusel. Tahtsin nimelt geopeituse-mängu ühe aarde ära lahendada. Kange kiusatus oli ka seekord ta pooleli jätta - raamat lihtsalt on nii masendava sisuga. Aga pingutasin ta siiski lõpuni lugeda. 

Lugu on kirjutatud ühiskonnas, kus on selgesti eristatavad 3 kihti - madalam ehk proled, keskmine ehk välisparteilased ja kõrgem ehk siseparteilased. Keskmise kihi Wilson Smith on raamatu peategelane ja raamatu minu jaoks peamine läbi joon on pidev jälgimine. Kogu see maailm on täis teleriekraane, mis töötavad mõlemat pidi - sealtkaudu saab anda infot, aga ka jälgida, mis ekraaniga ruumis toimub. 

Kohalik võim kardab kõige rohkme välisparteilasi. Siseparteilased on end juba tõestanud kui ustavad ja intelligentsed võimu hoidjad. Proled on liiga tegevuses endal hinge sees hoidmisega ja liiga madala intelligentsiga, et midagi muuta soovida. Aga välisparteilaste hulgas on lisaks lömitajatele alati ka rahulolematuid, kes üritavad olukorda muuta. Või tahaksid üritada. 

Raamat jutustab meetmetest, kuidas neid kontrollida ja igasuguste muutuste sisseviimine juba eos lõpetada.

Raud "Päikesekiri"

 Rein Raua raamatut "Päikesekiri" (Viljasalv, 404lk) soovitas mulle mu raamatukoguhoidjast sõber. Soovitas nii soojalt, et oleks raamatu mulle peaaegu pihkugi pistnud, kui tal oleks see parajasti käepärast olnud. Aga ei olnud, seega ootasin nädalakese tavakorras raamatukogu ootejärjekorras kuni ta pihkus sain.

Raamatu lugemisel oli minu jaoks kaks probleemi. Esiteks oli seal raamatus kõvasti läbivaid tegevusi, kellel oli Jaapani või Hiina nimed. Ja mulle ei jää need nimed, mida loomupärast ei kirjutata saksa tähtedega mitte surma ähvardusel ka meelde. Teiseks segati tegevusliine omavahel häbitult - ilma igasuguse süsteemi või loogikata. Seega mul läksid kogu aeg sassi tegevused, mida tegid erinevad vähemolulise Vene, Hiina või Jaapani harvem pildil olevad tegelased.

Naispeategelane Lilli ehk Lily oli eesti soost jõunaine/sumomaadleja ning meespeategelane jaapanist pärit preestri poeg Tsuneo. Nende tegevus ühel suunal Eestis Jaapanisse väikesete peatustega Venemaal ja Hiinas ning teisel suunal Jaapanist Eestiste väikeste peatustega Venemaal ja Hiinas ei olnud pealtnäha midagi ühist, lihtsalt nende sihtpunktid ja mitmed reisidega seotud juhtumid, olid üsna sarnased. 

Raamatust pidi lugema ära umbes kaks kolmandikku, et saada teada, mis on päikesekiri ja pidi jõudma peaaegu päris lõppu, et näha, mis on Lily ja Tsuneo - kes omavahel vist kunagi elus ei kohtunud (kui ma just midagi raamatus eriti rumalalt kahe silma vahele ei jätnud) - omavaheline seos. Huvitavalt välja mõeldud ja ladusalt kirja pandud. 

Eriti meeldis mulle Kosmogloti koosolekutel toimunud vestlustes edasiantud filosoofia. Parim osa sellest raamatust. Keegi oli mulle laenutatud raamatusse pliiatsiga märkmeid teinud. Mina seda raamatukoguraamatutesse ei tee, aga need diskusioonid oleks tahtnud küll kollase markeriga märkida. 

Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mulle Lutsu raamatukogu vanema raamatu saalist pihku ja raamatu esimese peatüki eelne pühendus "Enne kui kaks inimest paari saavad, tallab vanakurat seitse paari pastlaid läbi." äratas minus huvi. Teiseks on mul niikuinii vanematest raamatutest raske mööda vaadata, sest need on alati köidetud nii mõnusasse formaati ja nii hoolega, et neid on ka pea sada aastat raamatukogus hoolega kasutamise järel jätkuvalt väga mõnus peos hoida. 

Raamat jutustas vaesunud perekonnast pärit linnatüdrukust Tiiust, kes suveks maale karja raha teenima on saadetud. Raamatu kõrvaltegelased küll ajasid seda paariminemise asja päris mitmed, aga peategelasel selliseid plaane polnud. Tema vaatas, et töö kätte ei nõrke ja söögipalakese "kokkuhoidliku" perenaise käest kätte saab. Selline suvisest taluelust ja talurahva eraelust rääkiv jutuke ta oli. Võis täitsa lugeda, aga oleks võinud sama hästi ka lugemata jätta.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogust kaasa.

Raamatu kohta lugesin enne veel kellegi arvamust, kes sellest just eriti palju ei arvanud. Kirjeldas raamatut selliselt, et selles "ei juhtunud midagi". Mulle tegelikult meeldivad sellised igapäevaelu kirjeldused, seega mind see ei heidutanud.

Kirjeldus ei olnud päris täpne. Raamatu esimses pooles juhtus üht-teist, aga mida edasi, seda vähem juhtus. Tegelased tundusid olevat kinni oma peades ja harjumustes, keeldudes eluga edasi minemast. Raamat räägib ühe noore inimese surmast, aga minuni ei jõudnud eriti midagi selle kohta, kuidas see teisi raamatutegelasi mõjutas. Kõige suurem pettumus oligi, et raamat lõppes ilma mingi selge otsuse või lubaduse või lõputa.